NB! Oled kommentaaride lehel. Kommentaarid on avaldatud Delfi lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida Delfi toimetuse seisukohtadega.
Huvitav on, et Sikk selgitab alatasa ju täiesti elementaarseid asju. Kõik see ei tohiks olla mingi uudisasi ühelegi, kes ausust ja sirgjoonelisust hindab. Aga ikka jääb mulje, nagu leiduks karjakaupa neid, kes neid selgitusi tõepoolest vajavad.
siiski - õiglast hinda pole olemas; see hind, mida nimetatakse "õiglaseks hinnaks" on pigem hind, millega oldakse harjunud, mis on omaks võetud peamiselt teiste poolse nn hinnatunnustuse kaudu. Inimene käitub üldjuhul ju ahvilikult (s.t. ahvib, vaatab, mis teistele rõõmu pakub jms). Jne. Seega, õiglane hind, see on hind, milles kasutatav mõiste "õiglane" saab parimal juhul märgistada üksnes suhtelisust ehk siis mitte midagi püsivat.
N: tops tikke maksab näiteks 0,5 krooni, kuid see-eest pilet kunstinäitusele, kus demonstreeritakse 21 sajandi kunsti suursaavutust "s...junn klaaspurgis", maksab aga 50 krooni. NOh edasi pange aga ise.
Eks paljud hinnad sõltu ju ka tõlgendustest. N: kui eelmainitud näitusepileti hinda põhjendada sellega, et see "junn klaaspurgis" maksab juba ise paarkümmend krooni sellepärast, et toit, mille tagajärjel see tekkis, maksis näiteks nii ja nii palju. Eksole.
Neid, kes karjakaupa ... jälgivad on ikke sadu, vaata või kuulutusi, kus muudkui et "tingi" Muuseas eile räägiti vist tingimise kasulikkusest ka Vikerraadios, nii tundus.
Ja neid õpetusesõnu, et kuidas kelnerile altkäemaksu /et mitte öelda jootraha/ anda on vist valdanud kõik meediaväljaanded. Või on mõni kes pole?
See artikkel paneb sügavalt imestama. Esiteks ei tähenda tingimine kauba või teenuse halvustamist. Kust küll Sikul selline seos? Tingimine käib nii, et kui sulle mingi asi meeldib, siis sa ütled kaupmehele mis hinna eest sa selle hea asja endale oleksid valmis ostma ja kaupmees vaatab, kui palju saab ta sulle vastu tulla. Enamasti saab. Sa ei hakka ju endale himustama mingit rämpskaupa? Seega ei ole arusaadav, miks Sikk räägib kauba halvustamisest.
Jootraha küsimus ei seostu kuidagi maksupettusega. (Võiks natuke maksuseadusi uurida, enne kui hakata artiklis lahmima!) Jootraha seostub tavaliselt maa kombestikuga. Ükskõik, mis turismiteamiku kätte võtad, võid seal leida õpetusi, kuidas ja kellele ühel või teisel maal jootraha anda. Need isikud erinevad maati. Mõnel maal võib kellelegi jootraha andmine olla solvang, teisel maal on aga jälle jootraha andmata jätmine solvang. See on etiketi küsimus. Peab teamda, kas viisakuse juurde kuulub jootraha andmine või ei.
lõuna- ja araabiamaades käib ikka tingimine sedasi, et kõige pealt pakutakse kaupa proovida. kui potentsiaalsele ostjale kaup meeldib võib alustada vestlust sel teemalmillise hinnaga oleks valmis seda enesele ostma. ja mitte rääkima sellest, et kaup on halb vm. kui ütled, et vilets või ei meeldi, siis ei hakka müüa tavaliselt üldse vaeva nägema.
mis puudutab jootraha, siis seda jäetakse ikka ainult heale teenendajale mitte kõikidele mistõttu omandab see pigem 'preemia' kui altkäemaksu tähenduse.preemiat saavad ju ka ametnikud, aktsionärid jne. väga aksepteeritult, nad isegi nõuavad seda ja saamatajäämise korral tihtipeale pahandavad. miks siis mitte pakkuda preemiat heale ettekandjale?
õpetajatele on läbi aegade igasuguseid õle mõistuse kingitusi tehtud klassi lapsevanemate jne poolt. ka selle aasta jõulude ajal kirjutati palju sellest, et iga lapse pealt x summa õpetajate kinkide jaoks. ausalt öeldes tänamatult vähe saavad kiita ja kingitusi vist küll ainult elupäästjad-tuletõrjujad.
Jah, jootraha andmine võib olla viisakuse üks aspekte, sõltub maa kommetest. Ja õpetajatele ja arstidele jootraha andmine pole Eestis kombeks. V-o kuskil maal on, ei tea. Seostada jootraha andmist maksupettusega on enam kui narr.
tross. see lõust jääb meile meelde. korralikus kohas sa enam süüa ei saa. Osta palju kartulit!
Jootraha on viisakuse märk, kuulub teenindaja sissetulekusse ja aitax meie majanduse taas jalule, kui selliseid juhmardeid vähem oleks. tsaos!
vaata see sõltub mida tingimise all mõelda - kui nagu filmis keskaegsel turul: 100 - ei 50 - 75 - 50 - 70 - 60 - 65 - 65
siis on artikkel ehk tõsi.
Samas on alati tingimisel ehk müüjaga rääkimisega võimalik leida kliendile paremini sobivad lahendused ning kuna müüja teab siis täpselt mida oodata s.h. kulud jne ning otsida täpset toodet (olgu see pastakas või turism) siis saabki hinna alla.
Restoranis (mitte sööklas) on hea teenindus väga oluliseks osaks kogu teenuse kvaliteedis. Jootraha on otsene tulemuspalk. Tulemuspalk iseenesest ei ole mingi teenindajate ainuprivileeg, vaid seda rakendatakse paljudel ametikohtadel. Nt. suurte ehitusettevõtete projektijuhtide sissetulekust moodustab põhipalk küllaltki tühise osa. Samas ei saa restoraniteenindajatele rakendada samasugust tulemustasu süsteemi nagu näiteks müügimeestele jt. ameti esindajatele, kus makstakse reeglina läbimüügi pealt protsenti vms. Põhjus on teenuse kvaliteedi olulisuses - restos piisa sellest, et keegi suudab võtta korraga julma hunniku kliente ja kiirelt ette tassida tehes suurt käivet. Kvaliteet on oluline ja seda osa teenindaja töös saab kõige objektiivsemalt hinnata klient otse. Õnneks on mõningate võsareporterite püüded arutleda jootraha vajalikkuse üle pseudoprobleem. Sihtgrupp, kes sellisele pööblile suunatud vahule kaasa kaagutavad, üldiselt selliseid asutusi ei külasta, kus peaks jotsi jätma. Mis puutub tingimisse, siis siin jällegi kumab läbi autori toppamajäämine nõukogude süsteemi, kus hind löödi kaubale juba vabrikus peale ja olid teatavad jõud, kellel oli monopol keelamises ja käskimises. See, et mingisugused kaupmehed juba ise tingima kutsuvad, väljendab meeleheidet, mitte "ebaõiglast" hinda. Tingimine on iseenesest rõve sõna ja selline araabiamaade stiilis kaks tundi arutlemine suvalise odava asja nimel ei ole tõesti eriti sobiv meie kultuuriruumi. Samas aga kui on jutt tehingutest, kus summad on vähe suuremad, siis tasub loomulikult saavutada kokkulepe. Kuigi kaupmeest on moekas ette kujutada kapitalistliku vereimejana, on tema hinna sisse arvestanud mitu stsenaariumit - on mingisugune hind (üldiselt letihind), mis n-ö tasub ära ehk siis sinna on kaupmees arvestanud ka "õiglase" kopika enda jaoks, mis on üleüldse igasuguse äri mõte. Teiseks on kaupmehel teada mingisugune hinnapiir, mis katab küll omakulud, kui kasumikopikas on minimaalne või suisa olematu. Sellise hinnaga müües hoiab äril kuidagi hinge sees - saab töötajale palka makstud jne, kuid ei teeni suurt midagi. Ka madala kasumiga käive on parem kui käibe puudumine. Nende kahe hinnataseme vahel ongi kauplemisruum, kas seda nimetada õhuks või mitte, on igaühe silmaringi küsimus. Tarbija poolt vaadates on muidugi kauplemine mingite alla tuhande krooniste asjade üle veidi inimväärikust alandav. kuid see on puhtalt isiklik arvamus.
Riigiametnikule raha andmine on altkäemaks. Me ei saa ka võrrelda riigiametniku ja teenindaja sissetulekut. (ettekandjal 5500-7500 kätte olenevalt linnast) Ettekandjale jootraha andmine garanteerib näiteks selle, et teinekord on su nägu meeles ja su erinõudmised toidu muutmise vms kohta täidetakse, sa saad kindlasti kiiremini laua suure rahvahulga keskelt jne. Sina, Rein, võib-olla oled imestanud ka vahel, miks sulle restoranis (kuigi ma arvan, et sinna juhtud sa ainult siis,kui su naine on su pulma-aastapäeval viinud) vähem vastu tullakse kui su tuttavale... Ettekandjad saavad VÄIKEST palka just seetõttu, et omanik arvestab, et nad saavad jootraha. Kokad saavad näiteks kõrgemat palka, või siis sama suurt, aga on ühine jootraha kassa, kust jaotatakse kõigile.
altkäemaksuna ei saa jotsi kohe kuidagi kvalifitseerida.
Kui, siis maksudest kõrvale hiilimisena. Aga sellisel juhul peaks ka kerjused maksustama. Ja mis on see kellegi asi, kas ma annetan oma raha koerte varjupaigale, annan lastele kommmide ostmiseks või hoopis meeldivale inimesele restoranis, et ta endale midagi ilusat ostaks?
Ise jätan alati hea teeninduse eest ja sobiva raha olemasolul mõistliku lisa. Kui ikka teenindus või ka teenindaja meeldis, siis jätke ikka väike meelehea.
REIN SIKK: Ei tingi ega anna jootraha
Tuvastamata Kasutaja
Tuvastamata Kasutaja
Tuvastamata Kasutaja
N: tops tikke maksab näiteks 0,5 krooni, kuid see-eest pilet kunstinäitusele, kus demonstreeritakse 21 sajandi kunsti suursaavutust "s...junn klaaspurgis", maksab aga 50 krooni. NOh edasi pange aga ise.
Eks paljud hinnad sõltu ju ka tõlgendustest. N: kui eelmainitud näitusepileti hinda põhjendada sellega, et see "junn klaaspurgis" maksab juba ise paarkümmend krooni sellepärast, et toit, mille tagajärjel see tekkis, maksis näiteks nii ja nii palju. Eksole.
Tuvastamata Kasutaja
Ja neid õpetusesõnu, et kuidas kelnerile altkäemaksu /et mitte öelda jootraha/ anda on vist valdanud kõik meediaväljaanded. Või on mõni kes pole?
Tuvastamata Kasutaja
Tuvastamata Kasutaja
Tuvastamata Kasutaja
Jootraha küsimus ei seostu kuidagi maksupettusega. (Võiks natuke maksuseadusi uurida, enne kui hakata artiklis lahmima!) Jootraha seostub tavaliselt maa kombestikuga. Ükskõik, mis turismiteamiku kätte võtad, võid seal leida õpetusi, kuidas ja kellele ühel või teisel maal jootraha anda. Need isikud erinevad maati. Mõnel maal võib kellelegi jootraha andmine olla solvang, teisel maal on aga jälle jootraha andmata jätmine solvang. See on etiketi küsimus. Peab teamda, kas viisakuse juurde kuulub jootraha andmine või ei.
Tuvastamata Kasutaja
Altkäemaks ja maksupettused on tavaline viisakus :-)))
Vaat seda me kapole räägimegi.
Tuvastamata Kasutaja
mis puudutab jootraha, siis seda jäetakse ikka ainult heale teenendajale mitte kõikidele mistõttu omandab see pigem 'preemia' kui altkäemaksu tähenduse.preemiat saavad ju ka ametnikud, aktsionärid jne. väga aksepteeritult, nad isegi nõuavad seda ja saamatajäämise korral tihtipeale pahandavad. miks siis mitte pakkuda preemiat heale ettekandjale?
õpetajatele on läbi aegade igasuguseid õle mõistuse kingitusi tehtud klassi lapsevanemate jne poolt. ka selle aasta jõulude ajal kirjutati palju sellest, et iga lapse pealt x summa õpetajate kinkide jaoks. ausalt öeldes tänamatult vähe saavad kiita ja kingitusi vist küll ainult elupäästjad-tuletõrjujad.
Tuvastamata Kasutaja
Tuvastamata Kasutaja
Jootraha on viisakuse märk, kuulub teenindaja sissetulekusse ja aitax meie majanduse taas jalule, kui selliseid juhmardeid vähem oleks. tsaos!
Tuvastamata Kasutaja
Mis kultuura?
Tuvastamata Kasutaja
Tuvastamata Kasutaja
Tuvastamata Kasutaja
siis on artikkel ehk tõsi.
Samas on alati tingimisel ehk müüjaga rääkimisega võimalik leida kliendile paremini sobivad lahendused ning kuna müüja teab siis täpselt mida oodata s.h. kulud jne ning otsida täpset toodet (olgu see pastakas või turism) siis saabki hinna alla.
Tuvastamata Kasutaja
Tuvastamata Kasutaja
Tuvastamata Kasutaja
Tuvastamata Kasutaja
Kui, siis maksudest kõrvale hiilimisena. Aga sellisel juhul peaks ka kerjused maksustama. Ja mis on see kellegi asi, kas ma annetan oma raha koerte varjupaigale, annan lastele kommmide ostmiseks või hoopis meeldivale inimesele restoranis, et ta endale midagi ilusat ostaks?
Ise jätan alati hea teeninduse eest ja sobiva raha olemasolul mõistliku lisa. Kui ikka teenindus või ka teenindaja meeldis, siis jätke ikka väike meelehea.
Tuvastamata Kasutaja