REIN RUUTSOO: Demoniseerimata ajalugu

“Ahjuajamistele” panustamise põhjus on ilmne: majandusbuumi varjunud koalitsiooni murdmiseks pole jõudu. Ajaloost, mida on piisavalt uuesti kirjutatud, saab malaka ja kes mäletab, “pidagu mokk maas”, nagu soovitas Eerik-Niiles Kross. Ahto Lobjakas on koguni seda meelt, nagu poleks Eestil ja Valgevene saatusel palju vahet. N Liit lagunes nagunii.

EKP-lasele on antud valida okupantide sõduri püssi õlitaja ja paremal juhul autoostu luba hankida aidanu roll. Jaak Alliku ja Robert Närska vaatenurgast areneb kurdi ja pimeda dialoog, kus ennast ohverdanud riigitaastaja kohale on seatud kollaborandi vaenlasekuju. Kuid vastamata jääb küsimus: kuidas elati üle venestamine, nii et 1988. aastal võis täiel rinnal laulma hakata?

Minevik väärib ausat tähelepanu, s.t väga erinevate seikade arvestamist. Allpool mõned väljavõtted Eesti vaimuinimeste meenutustest, mis kõnelevad enda eest. Nagu Teet Kallas meenutab, pidas Kuusberg “oma kohuseks kolleegi kaitsta (…). Ma ei teagi teist, kes oleks nii ägedasti KGB tahtmistele vastu hakata söandanud. Ja loomulikult ei kavatse ma seda unustada. Sedagi mitte, et kohe pärast aastapikkust sundpausi hakkas Kuusbergi toimetatud Looming avaldama mu (kongides kirjutatud) jutte. Kui sellest hiljem paarile Moskva kolleegile rääkisin, siis ei tahtnud nad mind uskuda. Venemaal tähendanuks analoogiline eluseik (avalik nõukogudevastane esinemine – R. R.) kirjanduslikku varjusurma väga pikaks ajaks, kui mitte alatiseks. Kas Kuusberg on pärast seda ka veel keskkomitee liige, imestasid nemad. Oli küll. (Sõnumileht 27.4.1996)

Leonhard Lapin meenutab: “Kirjutasin juba 1966. aastal kunstiinstituudi parteiajaloo esimesel kursusel essee, mis kujutas endast stalinismi ja natsismi võrdlevat analüüsi. (…) Õppejõud oli vinge vend, kes vihkas Stalinit, pani mulle viie ja lasi läbi.” (EPL 6.3.2006)

See vinge vend oli 35-aastase NLKP staazŠiga nomenklatuurlane. Ei visatudki Lapinit välja! Jüri Arrakust on jutustatud üks autoostulugu seoses isikunäitusega Vilniuses. Napsune Arrak pidas lennukis kõne, milles rääkis Vene okupatsioonist ja ühisest võitlusest selle vastu, pakkudes kuulajatele veini. Vilniuses KGB arreteeris Arraku ja teda ähvardas viieaastane vanglakaristus.

Ma ei tea, kuidas jäi Arraku autoostuga, aga finaal oli järgmine. “Järgnes koosolek kunstnike liidus, kus Arrak võeti maha sektsiooni esimehe kohalt, kuulda tuli mõnede kolleegide tänitamist nõukogude kunstnikule vääritu käitumise pärast. Seejärel viisid Ilmar Torn ja Enn Põldroos parteitu Arraku EKP KK-sse, kus omad sõnad luges peale Olaf Utt. Sellega loeti intsident lõppenuks, peategelasele sulgusid kuni perestroikani nn kapriigid ja Jugoslaavia.” (Eesti Aeg 7.6.1995)

Nooremale põlvkonnale selgituseks, et eelnimetatud “viijad” kuulusid kõik EKP tippnomenklatuuri. Oli ka teisi saatusi ja mõni aasta hiljem nn Vaino ajal oleks asi lõppenud teisiti.

Järgnenud raskemast ajast on meenutus emeriitprofessor Juhan Peeglilt (kelle perekond muuseas küüditati). Nn Vaino ajal “tuldi mõttele zŠurnalistika kateeder likvideerida. Eestisse oleksid jäänud ainult ajakirjanike kõrgemad parteikoolid. Ja siis tuli selle eriala eest võidelda, aga mina ei ole ju võitleja. Õnneks oli meil “oma mees Havannas”. Keskkomitee ideoloogiaosakonnas töötasid omad poisid, kes aitasid meie ajakirjandusosakonda säilitada. Nii kummaline kui see kõrvalseisjale ei paista, aga suur valge maja toetas meid. Ja mina ei häbene seda tunnistada.” (EPL 10.6.1995)

Viimane lause on väga reetlik: mis riigis me elame kus peab võitu häbenema?

Kuidas siis Eesti ikkagi suutis?

Allik, Närska jt ei lepi demoniseeriva okupantide “nööriseebitaja” rolliga – see pole lihtsalt ajalooliselt õige. Juhan Peegli “meie mees Havannas” peegeldab, et “meie” ja “nende” vahele piiri tõmbamine oli hoopis keerukam, kui ahjuajajad ette kujutavad.

Eestlastest nomenklatuur, ehkki ta oma nahka tingimata turule ei toonud, ei jaganud “Vene ideed”. Et soov suure paja servas paksemat suppi keeta, millega liitus venevastasus (just seda süüks pannes pandi Moskvas Käbini asemele Vaino), arenes iseseisvuse suunas, oli asja loomulik jätk. Ehkki ta oli elukogenud ja alalhoidlik, on Eesti parteiametnikust rumal arvata, nagu olekski ta tahtnud olla mingi “Moskva juraka” käsualune. Enamast kui ENSV-st, mis areneb rahvavabariigi (Ungari) suunas, ei julgenud veel 1988. aastal unistada isegi Velliste. Kuid ilma Peeglite, Põldrooside ja isegi Uttideta, s.t “meie meesteta Havannas” poleks olnud rahvast, kes oleks nõudnud isegi nn rahvavabariiki.

1987–1992 lõhenes Eesti rahvuslik eliit võitluses selle eest, kes saab “Moskva jurakate” asemele. See võitlus kestab. Praegu oleme lihtsalt “platsi puhastamise” uues etapis, mahasalatava mälu toel. Siit seletus: vilets ajalookirjutus ei tulene ainult saamatusest.