Rein Raud: Vaba tahe, teadus ja tegelikkus

Teaduse ja usu ühisosa

Tõsi, teadusel ja religioonil on hulk ühisjooni. Lõppeks on mõlemad süsteemid, mis oma eeldustest lähtudes seletavad, kuidas inimest ümbritsev maailm toimib. Mõlemal on olemas oma süvatasandi õpetus, mis on enamasti arusaamatu „inimesele tänavalt”, kuid oma piires loogiline. Kuid „inimeselt tänavalt” eeldab ta mõnikord asjade uskumist ilma tema tajule tingimata kättesaadavate tõendusteta. Ses mõttes ei ole tõesti vahet, kas haigusi põhjustavad pisikud või kurivaimud, või kas koobas, milles käijad kattuvad lööbega ja surevad, on radioaktiivne või neetud. On kultuure, milles kehtiva teadmise kohaselt kurivaimud ja needused on sama reaalsed kui pisikud ja radioaktiivsus meie kultuuris. Samuti on tõsi, et tavaliselt on kõrgem teadmine vahendatud kultuurikeskkonna tavaliikmele seda valdava spetsialisti poolt. Modernses maailmas on teadlased võtnud sisse positsiooni, mis traditsionaalses ühiskonnas kuulus preestritele: kummalgi neist on oma süsteemis kõrge autoriteet (kui mitte monopol) arusaamatutele küsimustele vastamisel.

Kuid enam-vähem sellega sarnasused piirduvad. Pean väga oluliseks demokraatia juurde kuuluvat individuaalset südametunnistuse vabadust ning ka minu sõprade seas on terve hulk religioosseid inimesi, sestap olen kaugel soovist religiooni kui niisugust ära kaotada. Kuid religiooni rünnakud teadusliku maailmavaate vastu, nt USA usufundamentalistide rünnak teadusliku bioloogia vastu koolis, on laiemal skaalal ise ohtlikud samale korrale, mis seda südametunnistuse vabadust alal hoiab. Ja paraku kõlavad Pauli spekulatsioonid samalaadse katsena teadust diskrediteerida.

Paul kirjutab: „...vastanditena aktsepteerivad skeptikud ja esoteerikud paradoksaalselt sama aksioomi: positivistlikku usku, et inimene suudab teadmiste (vaimsuse puhul ka tunnetuse) varal järk-järgult maailma seletada ja mõista. Suur osa uusvaimsusest ning uususunditest ammutab jõudu samast, kust skeptikudki – empiirilise katsetamise loogikast...” Täpsustagem: erinevalt esoteerikast põhineb teaduslik lähenemine Karl Popperi sõnastatud printsiibil, et teaduslik väide ei ole mitte see, mis on tõestatud, vaid see, mis on avatud ümberlükkamisele.

Ükski teaduslik väide ei kinnita, et esitab lõplikku tõtt. Jah, teadus eeldab, et tegelikkus on olemas ja on just selline, nagu ta on. Aga kas keegi soovib sellele vastu vaielda? Samuti eeldab teadus, et meie teadmised tegelikkusest on ebatäielikud, kuid muutuvad teaduse arenedes täpsemaks. Või pole see nii? Samas on teaduse arengus juba toimunud ja toimub ka tulevikus fundamentaalseid muutusi, mille käigus jäetakse kõrvale aastasadu tõeseks peetud väiteid (nt oletus, et maa on lapik ja selle ääre pealt võib alla kukkuda).

Kas elame ettemääratuses?

Ei traditsiooniline religioon ega uusvaimsus ei aseta oma väiteid sellise riski alla. Neis eelneb väide argumendile, mitte ei tulene sellest. See erinevus on olemuslik. Kui uusvaimsus püüabki maskeerida oma õpetusi teaduslikku mähisesse, siis mitte sellepärast, et ta põhineks teadusega sarnastel eeldustel, vaid sellepärast, et teaduse autoriteet on meie kultuuris nii kõrge, et esoteerikud loodavad teadust matkides jõuda laiema publikuni.

Oma teise väite võtab Paul kokku nii: inimese „saatuse dikteerivad vääramatud füüsika- ja keemiaseadused. Seesugune determinism võib tavakodanikku ehmatada, kui see talle pärale jõuab. Teoloogile on asi tuttav, meie nimetame seda predestinatsiooniks.”

See on ühelt poolt erakordselt lihtsustav vaade teaduslikule maailmapildile, teisalt jätab mainimata ühe olulise asja, mis seda religioossest eristab. Lihtsustav on see vaade põhjusel, et „vääramatud füüsika- ja keemiaseadused” toimivad keerulises süsteemis, milles on oma oluline koht kaootilistel ja juhuslikel protsessidel. Kui nii poleks, võiksime ju ennustada ilma täpselt mitte kolm–neli päeva, vaid kolm–neli aastat ette, olla ettevalmistatud ikaldusteks ja hoida ära näljahädad, majanduskriisidest ja sõdadest rääkimata. Seda peaks teaduslik teadmine ju nüüdseks võimaldama? Kahjuks siiski mitte. Paul ütleb, et „meie aju järgib meie tegevust määrates loodusseadusi ega arvesta mingeid tegureid väljaspool neid seadusi”, kuid need seadused ise on tunduvalt keerulisemad liiklusreeglitest, nagu on liiklusmäärustikust keerulisem meie aju ise. Nagu Paul tunnistab, on aju tegevuseks esmatähtis välisilmast temasse sattuv info (mis, lisagem, võib olla tõene või väär, ajutise või pikaajalise kehtivusega) ning aju mitte üksnes ei arvesta selle infoga, vaid juhib selle alusel organismi muud tegevust ning arendab iseennast. Kui nii poleks, võiks ju koolid kohe kinni panna. Aga kuidas siit Pauli jaoks tuleneb, et „elusolendeid saab defineerida kui piiratud suurusega liitsüsteeme, mis on stabiilsed ja reprodutseerivad endasuguseid”, jääb hämaraks. Ei ole stabiilsed. Kohe üldse ei ole. Vastupidi, nad on erinevate protsesside vastuolulise koosmõju keskmes ja seetõttu üpris ennustamatud.

Kelle tahtmine sünnib?

Olulisim, mille Paul uusimat teadust religioonile allutada püüdes targu mainimata jätab, on kõigi Lääne tüüpi ja mitmete muu maailma religioonide oluline nurgakivi: nende usutud jumalatel on tahe.

„Sinu tahtmine sündigu,” palvetavad kristlased. Ja kui jumal tahab, siis võib ta igasugused vääramatud loodusseadused peatada ning lasta neitsil sünnitada või surnul üles tõusta. Jumala tahe võib olla inimesele teadmatu, kuid sel on oma kindel eesmärk. Ka suurte teadlaste seas on religioosseid inimesi, kes on üritanud oma teooriaid ühildada sellise vaatega, kuid see ei ole teaduslikule maailmavaatele omane joon. Vastupidi: loodusseadusi ei saa peatada (on vaid võimalik, et toimib meile veel arusaamatu seadus), tegelikkus kui süsteem ei allu kellegi plaanile või tahtele, vaid toimib ja kujuneb nende seaduste põhjal omasoodu. Meie teadmine sellest süsteemist on ebatäiuslik, kuid meil on võime seda arendada. Sellega võiksimegi tegeleda.

Toomas Paul kirjutas 8. märtsi „Sirbis”, et...

„On raske kujutleda, et me saaksime vabalt tegutseda olukorras, kus meie käitumine on füüsikaseadustega ette määratud: „me pole midagi enamat kui bioloogilised masinad ja vaba tahe on ainult illusioon”.

„„Vaba tahe” ja tahtevabadus on samasugune fluidum nagu „südametunnistus” resp. „südametunnistuse vabadus”.”

„Ei ole konkreetse indiviidi valida, kas ta on usklik või uskmatu või keda/mida ta usub/usaldab ning kas ta teeb oma eksistentsiaalsed otsused enda arvates teadlikult või lihtsalt aja vaimuga kaasa minnes. Tema saatuse determineerivad vääramatud füüsika- ja keemiaseadused.”