REIN RAUD: Kiire, mugav, odav?

Sellest paistab välja nii majandusliku arengu tase kui ka eeldatav sotsiaalne õhustik ja kultuurilise keskkonna struktuur: mida rohkem kõrgharidusega inimesi, seda suuremad peaksid olema eeldused teadusmahukaks tootmiseks, seda ratsionaalsem ja eriarvamusi sallivam peaks olema avalikku arvamust kujundav keskustelu ning seda mitmekihilisem kultuurielu – ühesõnaga, seda meeldivam peaks see ühiskond olema igale inimesele, kes temas oma elu mööda saadab. Ja seda võimelisem on see ühiskond ka ise omaenese tingimustel muutuma ja uuenema.

Iseküsimus on, mida me kõrghariduseks peame. Traditsiooniliselt on see tähendanud süvataseme teadmisi mingis kitsamas valdkonnas, millele lisandub laiapõhjaline maailmavaade ehk n-ö suure pildi nägemise võime ja ka oskus erialaspetsiifilisi andmeid kriitiliselt ana-lüüsida. Kõrghariduse kvaliteedi üks olulisemaid näitajaid on ka see, mida erinevamad on oma mõtetelt ja teadmiste sisult ühe ja sama valdkonna lõpetajad – uute ideede paljusus ja erinevus on ju ometi innovatsiooni eeltingimus. See eeldab omakorda õppija võimalust lasta mõtetel küpseda ja ise isiksusena areneda, samal ajal kui ta omandab teadmisi. Mis omakorda võtab aega, eeldab dialoogi õppejõudude ja üliõpilaste vahel, sisulist juhendamist ja suurel hulgal iseseisvat tööd.

Ülikool kui saapavabrik

On ka teine lähenemine, mis hindab kõrgharidust efektiivsuse seisukohalt: ülikool töötab seda paremini, mida rohkem diplomeid ja mida lühema ajaga ta suudab välja anda. Pisikestes seminariruumides vestlevad üli-õpilased tuleb ajada hiiglaslikesse auditooriumidesse, just nagu käsitöölised pisikestest manufaktuuritsehhidest suurtesse vabrikusaalidesse, kus valitseb konveier. Põhjalikud eksamid asendada valiktestidega, iseseisvad tööd muuta järjest õhemaks ja nõuda läbisaamiseks vaid ühtsete standarditega mõõdetavaid tulemusi. Ei ole, öeldakse, vaja neid üliõpilasi midagi nii kaua ülikooli kaitsvate seinte vahel poputada, vaid tuleb neile diplom pihku pista kohe, kui kuidagi saab. Sest nii on kiirem, mugavam, odavam. Ülikoolihariduse kvaliteedi eest hoolitsemine on jäänud peaasjalikult ülikoolide enda väärikuse asjaks, mille pärast võib lausa hurjutada saada.

Eestis on pärast nn 3 + 2 süsteemile üleminekut paraku juured alla saanud just sellel teisel lähenemisel põhinev arvamus, justkui olekski kolme aastaga saadava bakalaureusekraadi näol tegemist kõrgharidusega samas tähenduses, mida mõne aastakümne eest osutas ülikoolidiplom. Viimane on praeguseks siiski võrdsustatud magistrikraadiga, mis jätaks bakalaureusekraadi ekvivalendiks vanas süsteemis “lõpetamata kõrghariduse” – just selle võisid oma isikuandmetesse kirjutada inimesed, kes olid vähemalt kolm aastat ülikoolis käinud. Nii see sisuliselt ongi: bakalaureuse-õppekavad on selle loogika põhjal kujundatud üldiselt laiapõhjalisteks, spetsialiseerumist ettevalmistavateks tervikuteks, mis lubavad samasuguse bakalaureusekraadiga inimestel astuda eri magistrantuuridesse.

Bakalaureus pole haritlane

See on mu meelest üsna mõistlik, sest otse tänapäeva gümnaasiumist tulnud inimene ei oska tihtipeale kohe lõplikult otsustada, mis alaga täpselt ta tahaks tegelda kogu elu, ja kaheastmeline kõrgharidus annab talle võimaluse saada teda huvitavas valdkonnas kõigepealt laiem taustaharidus ning alles seejärel valida õpingute käigus kõige huvitavamaks osutunud kitsam lõik oma kutsumuseks. (Tegelikult muide ei eelda ka Bologna deklaratsioon kõrghariduse esimese astme andmist kolme aastaga, vaid just sellist kaheastmelisust.) On muidugi ka alasid, kus see lähenemine ei toimi, ja seal on ka õppekavad teisiti korraldatud, kuid valdavas enamikus on süsteem sisuliselt põhjendatav.

Ühtlasi aga peaks olema ka selge, et bakalaureusekraad ei osuta ses kontekstis enam väljaõppinud haritlasele. Kuni me mõistame 3 + 2 süsteemi bakalaureusetaset lihtsalt kui vahefaasi, kus inimene on saanud spetsialiseerumiseks ettevalmistuse, mitte aga kui eesmärki iseeneses, ei olegi tegelikult katki midagi. See annab ka õppekavadele võimaluse muuta selle taseme nõudmised adekvaatseks ja mitte käsitada neid kui ülikoolihariduse lõpptulemust.

Kuid laiemas ühiskondlikus teadvuses asi vist veel nii kaugel ei ole, ja ka kõrgharidusdokumentides räägitakse vajadusest kindlustada bakalaureusekraadiga isikutele selge väljund tööturul.

Ma ei tea, mis alad on need, kus ülikooli 3 + 2 süsteemis nominaalajaga lõpetanud bakalaureus saaks edukalt elus hakkama. Arvatavasti needsamad, kuhu mõni aeg tagasi pääses keskharidusega ja kus konkreetse ameti vajadustele vastavad oskused tuleb niikuinii kohapeal juurde õppida. Seni on kogemus näidanud, et paar aastat töötanud bakalaureus pürib enamasti ülikooli tagasi, et saada ka magistrikraad.

Soomes annab ülikooli vastuvõtmine aga inimesele kohe õiguse õppida samas kohas magistrikraadini välja. Eestis see nii ei ole, ja võib-olla ka põhjendatult, sest liikumine eri ülikoolide ja eriti eri riikides asuvate ülikoolide vahet on meie hariduskeskkonnale igati kasulik. Ometi on näiteks tänavu Tallinna ülikoolis bakalaureuseõppe lõpetanute ja samas magistriõppe riiklikel kohtadel jätkajate vaheline arvuline disproportsioon väga suur ja mitmes teiseski ülikoolis on olukord ainult natuke parem.

Vaja rohkem magistrikohti

Mulle isiklikult tundub, et Eesti praegune jõukustase võimaldaks kindlustada vähemasti koha tasuta magistriõppes kõigile neile ülikoolilõpetajatele, kelle bakalaureuseõpingute tulemus on ületanud mingi teatava künnise (analoogiliselt riigieksamitel põhineva tasuta õppekohtade lävendiga, mida siin-seal praktiseeritakse), ning loobuda õpingute nominaalaja feti‰eerimisest, mis  on selgelt kvaliteedivaenulik.

Praeguse olukorra on nimelt põhjustanud kehtiv kõrghariduse rahastamise kord, mis karistab ülikooli üsna rängalt, kui ülikool ei lase tellimise hetkest viie aasta pärast igas valdkonnas välja täpselt sama palju magistreid, kui algselt kokku lepiti. Tulemuse mõõtmise kriteerium on siingi efektiivsus, mitte sisuline tase, ja peamine parameeter on nominaalaeg.

Selline süsteem paneb ülikooli mõistagi ennast kindlustama, kui ta tahab ka sisulist tegevust arendada. Iga magistrikoha kohta loob ülikool bakalaureuseõppesse keskmiselt poolteist tasuta ja lisaks ka terve hulga tasulisi õppekohti – äkki mõni sissesaanu ei jõua bakalaureuse-kraadini, äkki mõni ise ei taha jätkata (ülikooli poolelijätjaid tuleb ju alati ette), äkki mõni läheb teise ülikooli magistriõppesse, aga asemele ei tule kedagi.

Ja ka magistriõppesse tuleb õppijaid võtta varuga – äkki ei saa töö õigeks ajaks valmis, äkki pikendab mõni lõppfaasis olev tudeng oma õpinguaega perekondlikel põhjustel.

Või äkki mõni õppur ei rahuldu lihtsalt paberiga, vaid tahab oma eriala tõepoolest korralikult selgeks saada, mis võtab vastavalt rohkem aega.

Ent mis seal salata: just nende üliõpilaste pärast on ka õppejõududel rõõm ülikoolis töötada, ja ka ühiskonda edasiviivaid uusi ideid on mõtet oodata just neilt.