Rein Paku elamus: kuidas ma kukerpalli kartnud olen
Aga kooli kehalise kasvatuse tunnis tuli tirelit teha. Minu jaoks oli see õudusunenägu. Kükitasin mati servas, nutsin, terve klass seisis rivis, vaatas ja ootas. Ilma kavatsuseta midagi sooritada tegin abituid katseid võtta sisse lähteasend. „Pane pea alla!” karjus suur tugev meesõpetaja. Ta proovis mind kuidagi lükata ja pressida, aga kuna ka mina olin oma vanuse kohta suur ja tugev, siis punnisin jõu ja hirmuga vastu. Lõpuks nügis ta mu suure hädaga kuidagi üle turja selili. Ma ei suutnud õhtuni rahuneda. See tsirkus kordus aastast aastasse.
Kummaline, sest ega tireli tegemiseks ei ole vaja jõudu, see on ju füüsiliselt küllaltki lihtne trikk. Olin näinud igasuguses kaalus, eas ja füüsiliste võimetega poisse ja tüdrukuid seda korduvalt mängleva kergusega tegemas. Ei, see oli mul puhas hirm. Kohe nagu surmahirm.
Ega ma ei teadnud, kust see hirm tuleb, et miks ma nii õudselt kardan. Muidu mul mingeid erilisi foobiaid ei olnud. Ainult kõrgust kartsin, aga seda kaugeltki mitte nii hirmsasti nagu tirelit. Mõtlesin, et ehk on mul lihtsalt paaniline hirm kontrolli kaotamise ees, sest mingiks hetkeks tuleb ju lasta ennast lihtsalt veerema ja sel hetkel ei ole sa ei püsti ega pikali, ei käte ega jalgade peal, kogu maailm sinu ümber teeb korraks pöörde, mida sa ei kontrolli.
Umbes nii seletasin seda hirmu põhjust endale, aga tirelit teha ikka ei suutnud. See seletus sündis muide kogemusest rööbaspuudel, kus ma enam-vähem suutsin teha midagi veidigi tirelisarnast, sest seal ei kao toetuspunkt hetkekski päriselt, õlad jäävad veeredes rööbaspuudele toetuma. Aga õudne oli ikka, lihtsalt hästi natuke vähem õudne.
Kasvades, vanemaks saades see hirm ei kahanenud. Ma õppisin julgema igasugu asju. Näiteks suitsu alla tõmbama ja korraga liiga mitmeid liköörikomme sööma. Üsna varsti õppisin julgema proovida ka alkoholi, mille ümber polnud üldse kommi.
Õppisin julgema tüdrukutel käest kinni hoida ja üsna varsti – tegelikult mitte liiga varsti! – kinni hoidma ka mitte ainult käest. Aga tirelit ei õppinud teha julgema. Paaniline hirm püsis endise kindlusega.
Lavakunstikooli oli muidugi rõõm sisse saada, aga seal olid akrobaatikatunnid. Kohe esimestes tundides avanesid mu kapiuksed ja sealt väljus paindumatult tirelivõimetu luukere. See oli kindlasti üks põhjus, miks see kool pooleli jäi.
Siis tuli minna sõjaväkke. See tähendas minu jaoks kindlat tirelit ehk surma. Kunagi, Nõukogude ajal oli selline purjus peaga ujumise eest hoiatav sotsiaalkampaania, mille loosung ütles: „Alkohol + ujumine = surm.” Minu peas oli sarnane võrrand, õigemini kaks lihtsat võrrandit: mina + sõjavägi = tirel ja tirel = surm.
Aga kummalisel kombel ei pidanudki ma sõjaväes tirelit tegema. Igasugu vastikuid asju pidi tegema, aga tirelit mitte. Ja ma ei surnudki, tulin hoopis kahe aasta pärast suvel koju.
Ja siis, selsamal suvel jutustas mulle ema, kuidas ma olin sündinud.
Ma olin olnud lootusetult vales asendis, jalad ees, üks üleval ja teine all, umbes nagu kankaanitantsijal. Arstid seisid, olid valmis keisrilõikeks ja ootasid. Ootasid, sest mina olin tegutsenud, püüdnud poosi vahetada.
Lõpuks olingi pööranud ennast ise normaalsesse sündimisasendisse ja sündinud loomulikult ära.
Ema kirjelduse järgi sain aru, et pööre, mille ma tema kõhus tegin, oli põhimõtteliselt tirel! Ja siis mõtlesin, et äkki ma sellepärast kardangi tirelit teha, et minu jaoks pole see niisama väike võimlemisharjutus, vaid väga tõsine asi, elu ja surma küsimus? Et tireleid juba niisama ei tehta? Tuleb välja, et mõni elamus, mis mõjutab oluliselt sinu elu, võib olla saadud juba enne ilmavalguse nägemist. Aga selleks, et sellest aimu saada, on vaja ema. Ja emaga on vaja rääkida.
