Reformierakond – „kohe oskab elada”

Reformierakonna programm räägib liberalismist ja isikuvabadusest, mida näib eelistavat viimaste küsitluste järgi üle poole miljoni eestimaalase. Igaühel on õigus maailmavaatele ja seda kritiseerida saab üldjuhul vaid lähedal seisev inimene. Aga ei tahaks uskuda, et suvi on eestlasi tõsiselt oma maailmavaadet ümber hindama pannud. Pigem näitab Reformierakonna toetuse tõus poolehoidu teatud elustiilile, millel on maailmavaatega vähe pistmist. Sellisele, mille peale võib öelda: „Ei, rasked ajad, aga näe, edukad poisid – ära tegid!”

Kunagi küsiti kalavana Vladimir Koržetsi käest telesaates, kas ta peab ennast edukaks. Ta vastas, et tema jaoks loeb see, kui edukas ta on olnud õnnelik olemises. Pole uudne öelda, et Re­formierakonna üheks populaarsuse põhjuseks on eduka inimese kuvandi esindamine. Aga Koržet­si vastus illustreerib, et võimalusi edu mõõta on rohkem kui üks.

Levinuma ettekujutuse järgi tuleb edu tööd tehes. Taksojuht, kelle käest küsisin reformisõbralikus Tartus tema poliitilisi eelistusi, leidis pärast pikka mõtlemist, et kui kedagi oleks vaja valida, siis valiks ikka Reformierakonna. „Elu siin Tartus toimib. Saab rahus töötada.” Tegemine ja ärategemine on meile hirmus sümpaatsed. Uuringute järgi on eestlased Euroopas töötundidelt esikolme hulgas. Teiste uuringute järgi on töörabamine ka põhjus, miks eesti mehed varakult mulla alla lähevad. Hea elu, mis sellega saavutada tahetakse, on präänik, hirm vaesuse ja viletsuse ees aga nii kibe piits, et endast suurt ei hoolita.

Lubasime? Tehtud!

Kuid selge on ka see, et kontoris või töökojas rutiini kannatada väga tore ei ole. Kes ei tunneks veidi kadedust mõne tuttava mihkli vastu, kes „kohe oskab elada”? Kirjeldada teda on keeruline, sest ta teeb tööd küll, aga täpselt öelda, mis tema amet on, ei saa. Näiteks ostab üles vanainimestest tühjaks jäänud kortereid, toob saadud raha eest Saksamaalt autosid, kuskilt on ta saanud veidi metsa, konteineritäie Hiina nuudleid ja kolm reklaamtahvlit Peterburi maantee ääres. Kui tema käest küsida abi millegi soetamiseks, on tal alati mõned kasulikud sidemed. Oma lubadused täidab kindlasti. Ühe sõnaga edukas, teise sõnaga tegija. Pikemalt teda kuulama jäädes tuleb välja, et kõikide sebimiste ja sahkerdamiste eesmärk on väga ühene ja lihtne – raha. Kriminaalsest ta hoidub, aga ülejäänu paindub vastavalt eesmärgile. Argumente, miks mõni äritehing inimliku hoolivuse tõttu tegemata võiks jääda, ta ei mõista. Võimalik, et vestluse ajal temaga võid kergesti isegi oma tööeetikas või mitterahalistes väärtustes kahtlema lüüa, sest kes ei tahaks hästi elada.

Selline tegija peegeldab hästi reformierakondlikku elustiili (NB! Mitte programmilist maailmavaadet). Sest mida võib Reformierakond oma tippsaavutuste kohta viimasel ajal öelda? Mida täpsemalt Reformierakond on ära teinud, et populaarsust pälvida? Hüüdlause patenteeris küll Keskerakond, aga see võiks kõla­da nii: „Lubasime kuju ära viia? Tehtud!” ja „Lubasime tasakaalus eelarvet? Tehtud!”. Ehkki Reformierakond on euro au usurpeerinud, on nende osa olnud rohkem protsessi mehaanika õlitamine. Pealegi, Eurobaromeetri uuringu järgi riigi majanduslik olukord eestlaste rahulolu eluga ei mõjuta. Kahe aasta jooksul – majandusbuumi harjalt kriisi lohuni – on eluga rahulolevate inimeste protsent püsinud pea sama. Eestlane on suhteliselt tuim töörabaja. Kokkuvõttes tundub, et toetust avaldatakse mitte meie riigijuhtide edule, vaid mingit oma asja ajavale seltskonnale. Kui selle asja tagajärjeks on pronksiöö seadus (muide, kus on siin liberalism?) või tohutu sotsiaalmajanduslik ebavõrdsus, siis kostaksid reformistid, et selline see hind paraku on. Edukaks võimul püsimiseks võivad pragmaatikud-reformierakondlased koalitsiooni moodustada ükskõik kellega. Ja moodustavad ka, sotsidest Keskerakonnani.

Ütlematagi on selge, et ettevõtlikel ja sihikindlatel inimestel püsib terve ühiskond. Vahel tõepoolest pühendab eesmärk ka abinõu. Lisaks teab vaid inimene ise, kas tema valik põhineb maailmavaatel või pragmatismil. Aga mulle tundub, et selline elustiil, mille eesmärgiks on eesmärgi saavutamine hoolimata vahenditest ja makstavast hinnast, on mitmeski mõttes maailmavaate vastand.  

Ühest küljest saab selle peale nüüd väita, et kunagi saame ka meie nii jõukaks (vahest isegi Euroopas viiendaks?), et võime endale maailmavaadet lubada. Ja et looduse või teiste inimeste vastu on lahke see, kellel on miskit anda. Pole ju ime, et roheline mõtteviis on levinud pigem jõukama elanikkonna seas või et sotsialismi praktiseerivad riigid on majanduslikult edukate hulgas. Kuid teisest küljest tundub mulle, et lisaks valikule „raha ja armastus” või „vaesus ja mitte midagi” on (kindlasti isiklikus plaanis, aga ka riigi jaoks) teisi võimalusi veel. Sebida ja sahkerdada võib näiteks mõne sõbraliku ettevõtmise või loodussäästlikuma lahenduse jaoks. Ja olla selles väga edukas.