Raul Reino: Linnastumist süvendavad müüdid ja iganenud mõtlemine
Tõesti, maal napib kinosid, teatrimaju, kunstisaale ja uhkeid kontserdisaale. See tundub aga olevat üks suuremaid tänapäeva müüte ja enesepettusi, nagu tahaks suur osa uusi linnakodanikke külastada kunstinäitusi või osaleda huviringide töös. Millega keskmine eestlane tegelikult oma aega veedab, teab uuringufirma TNS Emor, mille andmetel vaatasid Eesti elanikud televiisorit jaanuaris 2013 keskmiselt 4 tundi ja 8 minutit päevas.
Igavus on ettekääne
Retooriline küsimus on, kas selleks tuleb ilmtingimata linna kolida, et veeta enamik oma õhtutest televiisori ees? Pigem tundub, et eestlaste jaoks on eelkõige oluline teadmine, et vähem kui 30 minuti pikkuse tee kaugusel on olemas kõik nüüdisaja atraktsioonid, mis siis, et nende kasutamist juhtub haruharva. See näib olevat tähtis psühholoogiliselt, on justkui osa turvatundest ja täisväärtuslikust elust, et läheduses on võimalused meelelahutuseks olemas.
Ent arvestades, kui väike riik Eesti on, ei tohiks ajakulu ka Sõrve säärel või Saatse saapa kandis elavatel inimeste jaoks olla takistuseks, et näiteks korra kvartalis kultuuriüritusi külastada. Kahe-kolme tunni auto- või bussisõidu kaugusel on kättesaadavad kõik meelelahutuslikud üritused või avalikud teenused ning see ei tohiks olla ületamatu ajakulu, kui tõesti on olemas soov ennast kultuuriliselt harida.
Töötingimused on suurem probleem. Kurblooline on, et suur osa tööpakkujatest on koondunud keskuste ümbrusse ja äärealadel elavatel inimestel tuleb töö tõttu võtta ette elukohavahetus. Mõningad vallad eesotsas Missoga on siin alustanud vastuvoolu ujumist ning kutsunud inimesi üles maale kolima, pakkudes välja ka mõningad töökohad. Misso juhtum näitas, et linnastumise peatamine ja maale elama jäämine sõltub väga palju juhtidest, kes on valdade ja maakondade eesotsas.
Viimases ajakirjas Director kirjutati TTÜ eesmärgist suurendada välisüliõpilaste arvu 2000 välistudengini. TTÜ sihtturud on Türgi, Hiina, India, Brasiilia ja Korea. Kas keegi on kuulnud mõne vallajuhi suust pooltki nii uljast eesmärki? Kuulnud mõnest võimsast unistusest eestlaste või välismaalaste ligimeelitamiseks?
Kui näiteks Noarootsi vald ei suuda endale meelitada elanikke Haapsalust või Tallinnast, siis peaks äkki hakkama turundustööd tegema Aasia suunal? Jaapani küladest on Eestis ääri-veeri juttu tehtud, kümne aasta pärast võiks see mõnes vallas olla teoks tehtud.
Samamoodi tuleb tõdeda, et kui vallajuhte pole näha kaubandus-tööstuskojas lobitööd tegemas või koos peaministriga välisreisil investeeringuid oma valda meelitamas, siis ettevõtluse vähikäik jätkub. Investeeringute pärast on konkurents maailmas karm, vallajuhid peavad oma piirkonna jaoks sõna otseses mõttes müügitööd tegema. Kuni vallajuhtide hulgas valitseb eneseusu puudumine ja käega löömise meeleolu, seni ei juhtugi midagi.
Tippjuht valda juhtima
Kui vallavalitsuste eesotsas oleksid võimekad tippjuhid, kes tegutsevad läbimõeldud eesmärkide alusel, mille keskmes on olemasolevate inimeste hoidmine ja uute juurdemeelitamine, siis on kiiret linnastumist võimalik peatada. Valdade volikogud võiksid eeskuju võtta „Talendid koju” kampaaniast ja meelitada konkurentsivõimelisega palgaga valdu juhtima tõeliselt võimekaid tippjuhte.
Suur hulk ettevõtteid läheb pankrotti või jääb lihtsalt vinduma ilma mingite tulemusteta, sama oht on ka kohalikel omavalitsustel. Kui volikogud ei hoiaks vallavanema kuupalgalt 2000–3000 eurot kokku, on võimalik äärealadele elu juurde tuua. See on ka üks kaalukas argument valdade liitmiseks, sest suurem vald tähendab rohkem võimalusi, suuremat vastutust ja võimekust maksta juhile suuremat palka. Võib arvata, et peale väärika palga on nii mõnegi juhi jaoks valla elu „käima tõmbamine” tugevaks motivaatoriks ja väljakutseks.
Uute vallajuhtide esimeseks ja suureks väljakutseks võiks olla maal elamise mainekampaania läbiviimine. Praegu on linna kolimise üheks põhjuseks restiiži küsimus, sest maale elama jääjatel on luuseri maik juures. Esimeste vastupidiste näidete najal on olukord pisut küll muutumas, kuid siiski tugevasti kreenis linna kasuks.
Vallajuhid võiksid panna seljad kokku, minna EAS-i ning koostööd tehes korraldada „Welcome to Estonia” stiilis mainekampaania. Kampaania eesmärgiks võiks olla meelitada maale ettevõtjaid äri ajama ja tavainimesi elama.
Misso valla üleskutse oli hea ja tunnustamist väärt, kuid ka seal kumas läbi veidi maamajanduslik lähenemine. Kas töökohti maal peab ikka seostama põllumajandusega? Teataval määral võib seda pidada mõistlikuks, sest seitsme miljardi inimese toitmisel on nii turgu kui ka tulevikku. Aga aastal 2013 ei peaks kindlasti mõtlema nii ühekülgselt. Näiteks võiks mõni vald käivitada oma turunduskampaania „Kogu vallas tagame 100/20 Mbit/s kiirusega internetiühenduse.”
Küllap on paljudes valdades tühjalt seismas endised EPT peahooned või ühiskondlikud ehitised. Miks ei võiks vald ehitada sellise hoone ümber startup-inkubaatoriks, kus valla IT-juhi eestvedamisel hakatakse korraldama Garage48 üritusi ja näiteks esimesel tegutsemisaastal pakutakse alustavatele ettevõtjatele tasuta äripinda?
Nüüdses ettevõtluses on terve rida töökohti, kus ei pea ilmtingimata istuma mõnes Maakri kvartali pilvelõhkujas – programmeerijad, copywriter’id, koolitajad, raamatupidajad, arhitektid või kasvõi kõnekeskuse töötajad. Vastupidi, eriti loovatele ametikohtadele on maal elamisel-töötamisel selged eelised. Seega, kogu maaelu mõtestamisel peaks maailma vaatama palju avarama pilguga, mitte kinni olema vanades mõttemallides, ning tegutsema muutunud maailma vaimus.
