Raul Eamets: kuidas anda töötutele lootust?

•• Paljud praegused töötud on koguni magistrikraadiga, rääkimata bakalaureustest. Mida töötu siis teha saab, kui isegi haridus ei tarvitse enam aidata?

Kui paneme võrdluseks kõrvale kutse- ja keskhariduse, siis need arvud on suhteliselt marginaalsed. Tõenäosus, et kõrgem haridus annab ka praegu töökoha, on ikkagi suurem. Probleem on selles, et meil on nende institutsioonide arv, mis kõrgharidust annavad, iseseisvuse ajal plahvatuslikult suurenenud. See arv ulatus vahepeal juba 50-ni, nüüd on 35. Mõnikord on sealt saadav haridus n-ö jutumärkides kõrgharidus.

•• Miks noorte seas töötus kõige kiiremini kasvab?

Igal pool maailmas on noorte tööpuudus keskmisest kaks korda suurem. See on väga lihtsalt seletatav – tööandja ei ole huvitatud töökogemuseta noore inimese töölevõtmisest. Meil on ka koolist väljalangemine suhteliselt suur. Väga paljud jätsid buumi ajal kooliskäimise katki, pea-asjalikult pean ma silmas kutse- ja kõrgkoolides õppinuid, tööturg oli nii atraktiivne. Nüüd lastakse õpingud pooleli jätnud noored lahti, kogenud töötegijad jäetakse alles. Üks lahendusi on inimeste kooli tagasi toomine. Haridusministeerium plaanibki seda täiendavate rahaliste meetmete abil teha.

•• Üks riigikogus toimunud tööpoliitika arutelul üleval olnud ettepanekutest oli haridusreform. Kas peaksime kiiresti muutma hariduspoliitikat? Mis aja peale sellest kasu oleks?

Need on hästi pika vinnaga ettepanekud: haridusreform, ettevõtluse õpetus Eesti koolides. Päevapealt ei juhtu midagi. Kui vaadata Soome kogemust, siis see periood on vähemalt 15–20 aastat, enne kui positiivset tulemust näeb.

•• Mis on praegu teie soovitus? Suurendada tööpoliitikale tehtavaid kulutusi?

Kulutusi peaks suurendama küll. Kui Soomes lama mööda sai, ei kukkunud tööpuudus tagasi kriisieelse aja tasemele, vaid jäi päris pikalt kõrgeks. Põhjus on selles, et kriisi käigus paljud töökohad kaovad, tekivad uued töökohad, mis vajavad teistsuguste oskustega inimesi  ja neil, kes on siis töötuks jäänud, pole enam võimalust tööle minna. Neid töökohti lihtsalt enam ei ole ja vanade oskustega pole midagi peale hakata.

Euroopa Liit paneb keskmiselt umbes kaks protsenti SKT-st tööpoliitikale, meil oli see näitaja 2008. aastal 0,18 protsenti. Kui nüüd otsustame seda summat hüppeliselt suurendada, siis ma ei ole päris kindel, et meie vastavate ametkondade administratiivne suutlikkus on nii heal tasemel, et seda raha absorbeerida. Teiselt poolt, kui tahame rohkem koolitusi, masskoolitusi, siis kas meil on kohe firmad järjekorras, kes oleksid valmis seda tegema?

Tõsi, on näiteks palgadotatsioonid, kuhu saab raha lihtsalt kühveldada nagu musta auku. Aga see tähendab, et ettevõtted hakkavad varem või hiljem tööjõudu asendama – tavaline töötaja asendatakse subsideeritud töötajaga. Ettevõte hoiab lihtsalt palgakulusid kokku.

•• Kas on ka meetmeid, mille puhul arvate, et neil on kohe mõju?

Palgatoetused ja sotsiaalsed töökohad on sellised, mis pikas perspektiivis on ebaefektiivsed, aga lühemas perspektiivis, kui inimestele on tarvis anda mingit tegevust ja tulu, vajalikud. Vaja on ju tasuda kütte- ja üüriarveid, millegi eest peab süüa ostma. Samuti tööpraktika ja töötute klubid – inimesed käivad koos, suhtlevad, ei jää üksinda oma murega. Ja võimalus lubada osa-ajaga töötamist, kusjuures säiliks töötu abiraha mingis proportsioonis. Kui praegu saab inimene töötu abiraha ja näiteks üheks päevaks nädalas tööd, läheb näiteks proovipäevale ja saab selle eest ka tasu, siis niipea, kui see info jookseb maksuametist läbi, kaotab ta automaatselt õiguse töötuskindlustushüvitist saada. Ta peab uuesti dokumendid esitama ja kogu bürokraatia hakkab otsast peale. See ei ole mõistlik.

•• Kui hästi täiendus- ja ümberõpe sujub?

Kindlasti tuleb silmas pidada, et ainult koolitus iseenesest ei taga veel töökohta. Nüüd on lisaks töötukoolitusele liikunud haridusministeeriumi kaudu ka suhteliselt palju EL-i tõukefondide raha täiskasvanuharidusse. Mis mind selle juures kõige rohkem häirib, on suur ametkondlik killustatus. Toon suvalise näite: registreeritud töötu lepib töötukassas kokku, et ta tahab kokaks saada, mingi haridus või kogemus varasemast on, aga oleks vaja mingit kiiret kursust selles vallas. Kui näiteks töötukassal parajasti selleks vahendeid ei ole ja kõik kokakoolituse kohad on juba täis, aga haridusministeeriumi valdkonnas on mingid kokakoolitused, siis töötukassa seda inimest sinna saata ei saa: töötud ei käi n-ö haridusministeeriumi rea alla.

•• Aga ta ju põhimõtteliselt saab sinna minna?

Kui ta salgab maha, et ta on töötu. Ta ei saa sinna minna ametliku suunamisega.

•• Kui hästi toimib idee: kui töökohta pole, loo see ise?

Ma eriti hästi sellesse ei usu, et kõik praegused töötud tahavad ettevõtjaks hakata. Skandinaavia riikides, mis on turumajanduses kauem olnud, on ettevõt-jaid ehk inimesi, kes endale ise palka maksavad, umbes 10–15-protsendi ringis. Eestis on see protsent 8–9. Meil ei ole nii palju ettevõtlikke inimesi kui Lõuna-Euroopas. Arvata, et kõik inimesed tahavad ettevõtjaks hakata, on ülimalt naiivne. Ettevõtjaks hakkamine tähendab oma varaga panustamist ja riskide võtmist. Ettevõtte tegemine iseenesest on Eestis niigi lihtsaks tehtud.

•• Millised on teie hinnangul järgmise poole aasta suundumused tööturul?

Poole aasta jooksul ei juhtu veel midagi. Suvel läheb muidugi alati olukord paremaks, sest ajutisi töökohti tekib juurde (turism, põllumajandus). Küsimus on selles, mis saab sügisel, kas ootused ses suhtes, et majandus hakkab august välja tulema, on õiged. Kui see nii on, siis tööpuudus sügisel vähemasti ei kasva enam, ehk isegi langeb pisut. Kui majanduse taastumine aga edasi lükkub, hakkab tööpuudus sügisel jälle kasvama.

•• Mis on teie soovitus töötule?

Sõltub sellest, mis valdkonnas ta on tegutsenud ja kui kaua töötu olnud. Kui oled just töötuks jäänud, siis ehk peakski pisut puhkama ja end veidi täiendama. Sõltub ka sellest, kui kaua esimese kolme kuu toetusraha – kuni 50 protsenti palgast – sind üleval peab ja kui palju on sääste, mida kasutada. Aga kui tegemist on pikemaajalise töötuga või valdkonnaga, kus tööd raske leida, on mõistlik tööpakkumiste puhul mitte väga valiv olla, sest ega kiirelt midagi paremaks ei lähe.