RAMON RASK: Alma mater – meie kõigi südameasi

Möödunud reedel pälvis avalikkuse tähelepanu Tartu ülikooli pressiteate alusel koostatud uudis, kuidas riigikohtu esimees näppe nipsutades oma pojale Tartu halduskohtust päevaga cum laude’ga diplomi tellis. Ülikool kisti üleöö kohtusse, sunniti vaikides alluma ja õpperaskustes vaevlevale võsukesele kiitust avaldama. Ülikooli pressiteade ei jätnud ruumi kahtlusteks – ülikooli juhtkonnale oli alatult “karjapoissi“ tehtud.

Alljärgnevalt selgitan, miks ja mis olustikus võtsin ma ette kohtutee alma mater’i, õigemini tema juhtkonna vastu.

Puudub vajadus rõhutada Tartu ülikooli keskset positsiooni Eesti kõrgharidusmaastiku kujundamisel – tegemist on traditsioonide ja rikkaliku kultuuripärandiga teadus- ja hariduskeskusega, millesse tuleb suhtuda aupaklikkuse ja lugupidamisega. Minu, nagu loodetavasti ka iga teise tänase või eilse üliõpilase austus alma mater’i vastu on vankumatu ning temaga vaidlemine vaidlemise pärast välistatud.

Kahelda on vaja

Ülikool on õpetanud meid kahtlema, küsima selle järele, mis on õige ja väär ning millised on need väärtused, millele ühiskond ja ülikool selle osana peaks rajanema. Kahtlemise katkemine ja pime juhiste järgimine tähistab kriitilise mõtlemise lõppu ja akent kuritarvitusteks. Enamikul eestlastel peaksid olema veel värskelt meeles ajad, mil kahtlemine ainupartei otsuste õigsuses oli mõeldamatu ja tõi enesega kahtleja häbimärgistamise ja repressioonid.

Kõne all olevas vaidluses pole söandanud ma teha muud kui kahelda Tartu ülikooli juhtkonna otsuse õiguspärasuses, millega muudeti tagasiulatuvalt cum laude omistamise regulatsiooni vahetult enne lõpuaktust. Mängureeglite muutmine ja nende tagasiulatuv kohaldamine vahetult enne lõpuvilet on tegu, mille õiguspärasuse järele küsisin seletust esmalt ülikoolilt endalt (avaldust menetleti kuni lõpuaktuse nädala alguseni), kuid sealt lahendust leidmata pöördusin lõpuks kohtusse.

Sellele järgnenud ülikooli juhtkonna reaktsioon, millega loodi üliõpilasest skandalistist kaebaja kujutluspilt ning jäeti lõpuaktusel diplom väljastama, mõjub paratamatult repressiivsena. Oskuslikult serveeriti ülikooli pressiteates uue juhise järgi arvutatud keskmist hinnet, kuhu on sisse arvestatud “A-ks” parandatud “F”, kui lõplikku tõde. Mainimata jäeti mõistagi see, et kogu vaidluse tuumaks ongi küsimus, kas “F-i” arvestada või mitte, ja kui lähtuda muutmata mängureeglitest, siis jääks “F” arvestamata ning keskmine hinne oleks 4,63 ehk cum laude vääriline.

Ülikooli juhtkonna sõnum on selge: kahtlemine on vaieldamatult voorus, kuid seda vaid nii kaua, kuni ei asuta kahtlema juhtkonna tegevuses. Taoline lähenemine on kahetsusväärne ja alma mater’i huve ja head nime kahjustav.

Ülikool kui vaimukeskus peaks lisaks õpikuteadmiste edasiandmisele soosima ka kodanikujulgust ja -initsiatiivi. Enda ja teiste õiguste eest seismine peab saama iseenesest mõistetavaks nii ülikooli sees kui ka vajadusel tema vastu. Vaid sellisel juhul kasvatab ülikool kodanikke, kes on suutelised seisma enda, teiste ja kokkuvõttes Eesti huvide eest.

Üliõpilase mittekuulamine, tema arvamuse tähelepanuta jätmine välistab seisukohtade mitmekesisuse ning ülikooli nägu samastub juhtkonna omaga. Just nimelt üliõpilasinitsiatiiv oma õiguste ja vabaduste eest seismisel tagab alma mater’i huvide parima kaitstuse.

Käesoleval juhul on aga Tartu ülikooli juhtkond suutnud avaliku tähelepanu kõige elementaarsemast – iga üliõpilase õigusest pöörduda oma õiguste ja vabaduste kaitseks kohtusse – kõrvale juhtida, serveerides kohtust abi otsimist kohtuvõimu kuritarvitamisena. See on kahetsusväärne nii alma mater’i huvide tagatuse kui ka kodanikuühiskonna kasvatamise seisukohast.

Faktivigade parandus

Siinkohal ei saa kuidagi mööda minna ülikooli pressiteate alusel mõnes meediaväljaandes loodud faktivigasest kujutelmast, mille kohaselt lõi kohus pretsedendi, lahendades justkui kaebuse ühe päevaga, vastaspoole seisukohti kuulamata.

Tegelikkuses pole kohus käesolevas vaidluses veel vähematki öelnud – kas ülikooli juhtkond on käitunud õigusvastaselt või mitte, selgub alles pärast seda, kui kohus on kuulanud ära ülikooli esindajate vastuväited ja läbi on käidud täispikk kohtumenetlus. Määrus, mille kohus väljastas möödunud neljapäeval, puudutas kaebuse lisaks olnud esialgse õiguskaitse taotlust ja mitte kaebuse sisu ennast. Esialgse õiguskaitse taotluse läbivaatamine leiabki üldreeglina aset päeva või kahe jooksul, kuna sellega lahendatakse viivitamatut lahendamist nõudvaid pakilisi probleeme. Käesoleval juhul määras kohus vaid selle, et cum laude tuleks lõpuaktusel tingimuslikult omistada, kuna sisulist kohtuvaidlust ei suudeta enne lõpuaktust läbi viia. Kaaludes aga üliõpilase ja ülikooli huve, leidis kohus, et ülikoolile diplomi kiitusega väljastamisest otsest kahju ei teki, samas kui üliõpilase jaoks võib aktusel kiitusest ilma jäämine tuua kaasa kahju tekkimise juhul, kui kaebus leiab hiljem rahuldamist. Kokkuvõttes on nördimust tekitav, et esialgse õiguskaiste määruse serveerimine kohtu sisulise otsuse pähe tõi enesega rünnakud kohtuvõimu sõltumatuse aadressil.

Tartu ülikooli juhtkonna käitumine pole eristatav näost, mis kujuneb alma mater’ile. Sellest tulenevalt peab juhtkond oma käitumises lähtuma sellest, mis teenib kõige paremini ülikooli kui terviku, s.t õpetajate ja õppijate kogumi huve.

Üliõpilased ja ülikool pole juhtkonna tarvis, vaid vastupidi, juhtkond on valitud teenima ülikooli tasakaalustatud huve. Kas üliõpilastes kodanikujulguse lämmatamine ja kohtusõltumatuse ründamine teenib alma mater’i huve? Nii nagu paavst distantseerib end jumalast ja määratleb end viimase teenrina, peaks ka ülikooli juhtkond suutma tõmmata piiri alma mater’i huvide ja oma isiklike emotsioonide vahele.