RAIVO VARE: Laste valijahäälest ja ühiskonna sihist

Mõte on mul­le sümpaat­ne. Sa­mal ajal teeb nuk­raks põhjen­dus, et po­lii­ti­kud ei pöö­ra pii­sa­vat tä­he­le­pa­nu noor­te­le ja tu­le­vi­ku­le, küll aga va­li­jas­kon­na ena­mu­se moo­dus­ta­va­le jär­jest va­na­ne­va­le ühis­kon­nao­sa­le ja sel­le nõud­mis­te­le. Se­da tu­le­vi­ku ar­velt.

Si­su­li­selt on te­gu meie po­lii­ti­ka vae­sus­tun­nis­tu­se­ga. Tõeli­sed rii­gi­me­hed ja -nai­sed peak­sid ole­ma võime­li­sed vaa­ta­ma tu­le­vik­ku ja mit­te piir­du­ma jooks­va kon­junk­tuur­se po­liit­kaup­le­mi­se­ga. Ilm­selt rii­gi ja ühis­kon­na tu­le­vi­ku pä­rast mu­ret­se­vad Noor Ees­ti init­siaa­to­rid po­le eri­ti veen­du­nud, et see on meil võima­lik, en­ne kui muu­de­tak­se po­liit­me­haa­ni­ka aluspõhimõtteid. Ühis­kon­na va­na­ne­mi­se­ga kaas­ne­vad näh­tu­sed ja mõju po­lii­ti­ka­le po­le mi­da­gi ori­gi­naal­set ega Ees­ti­le ai­nuo­mast. Ole­me Eu­roo­pas ja Eu­roo­pat ni­me­ta­tak­se­gi maail­ma naut­le­vaks va­na­de­ko­duks. Oma maa­nur­ga aja­loo spet­sii­fi­ka tõttu ole­me ju­ba siin­gi hil­jaks jää­nud...

En­di­se rii­giõigu­se as­ja­tund­ja­na on mul siis­ki kaht­lu­si Noor Ees­ti idee el­lu­vii­mi­se võima­lik­ku­ses va­li­misõigu­se re­for­mi­mi­se kau­du. Rii­giõigu­se sei­su­ko­halt ja puht­teh­ni­li­selt rää­ki­des on prae­gus­te po­lii­ti­ku­te ar­ro­gant­se ja kon­junk­tuur­se te­ge­vu­se põhju­seks mit­teim­pe­ra­tiiv­ne man­daat. Se­da sõltu­ma­ta nen­de va­li­jas­kon­na gru­piee­lis­tus­test. Põhimõtte­li­selt an­naks­ki kõige sel­ge­ma efek­ti se­ni­se va­li­missüstee­mi muut­mi­ne, aga na­gu ju­ba öel­dud, sel­le võima­lik­kus­se on mul prae­gu vä­he us­ku.

Alternatiivsed võimalused

Las­te­le hää­leõigu­se and­mi­se­le on pa­ra­ku mit­meid vas­tuv­äi­teid – nii puht­fi­lo­soo­fi­li­si, rii­giõigus­lik­ke kui ka de­mok­raa­tia teoo­riast tu­le­ne­vaid. Kui­gi mul­le meel­diks, et neid po­leks. Rat­sio­naal­se ini­me­se­na teek­sin et­te­pa­ne­ku kaa­lu­da ka muid, al­ter­na­tiiv­seid mee­to­deid, mis küll po­le nii üksühe­selt im­pe­ra­tiiv­sed, kuid mis kaht­le­ma­ta ma­huk­sid iga­su­gus­te tra­dit­sioo­ni­lis­te eu­ro­pot­sent­rist­li­ke skee­mi­de Prok­rus­te­se sän­gi ja saak­sid toi­mi­da muu­de teo­ree­ti­lis­te dis­kus­sioo­ni­de tu­le­mus­test sõltu­ma­ta.

Rat­sio­naal­ne oleks alus­ta­da liht­sa­test eel­dus­test. Ülal­pee­ta­va­te arv, kel­lest suu­re ena­mu­se moo­dus­ta­vad va­ne­maea­li­sed, üle­tab Ees­tis lä­he­ma kümnen­di jook­sul ülal­pi­da­ja­te ehk ak­tiiv­ses tö­öeas ole­va­te ühis­kon­na­liik­me­te ar­vu. See­ga ise­gi ole­maso­le­va ela­tus- ja ühis­kond­li­ku rik­ku­se ta­se­me hoid­mi­seks tu­leb ees­ti­maa­las­tel (NB! just ees­ti­maa­las­tel, mit­te ai­nult eest­las­tel – see on pa­ra­ta­ma­tu va­lik) pin­gu­ta­da roh­kem kui se­ni. Mak­ro­ta­san­di ma­jan­dus­te­ge­vu­ses, mil­lest toi­tub ko­gu sot­siaalsfäär ja rii­gi­hal­dus, tu­leb luua suu­re­mat li­sandväär­tust. See ele­men­taar­ne aru­saam eel­dab, et me pea­me eelkõige sti­mu­lee­ri­ma kon­ku­rent­sivõime­li­se­mat, kõrge­mat li­sandväär­tust toot­vat ma­jan­du­sa­ren­gut. Aga see on tei­ne tee­ma. Muu­seas, Soo­mes on väl­ja ar­vu­ta­tud, et ai­nuüksi se­ni­se ela­tus­ta­se­me säi­li­ta­mi­seks on neil vars­ti va­ja meie­ga pal­jus­ki sar­na­se de­mog­raa­fi­li­se olu­kor­ra tin­gi­mus­tes im­por­ti­da ku­ni 50 000  (viiskümmend tu­hat!) paa­ri töökä­si aas­tas. Ja Soo­met ei saa süüdis­ta­da las­te ja noor­te vas­tu il­mu­ta­ta­vas po­liitükskõik­su­ses, na­gu se­da saab te­ha Ees­ti pu­hul.

Nii­siis, tu­leks ra­ken­da­da abinõusid, mis li­saks kva­li­fit­see­ri­tud tööjõu toot­mi­se­le ja im­por­di­le võimal­dak­sid sti­mu­lee­ri­da ela­nik­kon­na taas­toot­mi­se kas­vu. Kõik sündi­must toe­ta­vad ma­jan­dus­re­gu­lat­sioo­nid olek­sid siin omal ko­hal: ala­tes ema­pal­gast, isa­puh­ku­sest ja muu­dest, prae­gu­seks krii­si­tin­gi­mus­tes ju­ba unus­tu­sehõlma jäänud või po­liit­kaup­le­mi­se ob­jek­tiks muu­tu­nud abinõudest.

Mi­nu ar­va­tes oleks ots­tar­be­kas ra­ken­da­da las­te juur­de­kas­vu toe­tu­seks eelkõige mak­su­po­lii­ti­li­si abinõusid, täien­da­des neid toe­tus­te süstee­mi­ga, mis on võrd­sus­ta­vat laa­di ja võima­li­kult täp­selt suu­na­tud (à la ra­nit­sa- või koo­liõpi­ku­te toe­tus vä­hem kind­lus­ta­tu­te­le), ning üldi­se­mat laa­di toe­tus­meet­me­te­ga, na­gu las­teaia­koh­ta­de ja nen­de ka­su­tus­toe­tus­te kind­lus­ta­mi­se­ga iga­le (!) lap­se­le.

„Endale elajad”

Las­te­tus­mak­su vas­tu on Ees­ti mee­dias võetud räi­gelt sõna just de­mok­raa­tiatõlgen­dus­te­le toe­tu­des, unus­ta­des, et las­te­tu­te ülal­pi­da­mi­se so­li­daar­ne ko­hus­tus lan­geb just tu­le­va­se­le põlve­le. See­ga ri­ku­vad „en­da­le ela­ja­d”  igal ju­hul va­ne­ma­te õigu­si, kui nad nõua­vad so­li­daar­set ülal­pi­da­mist. Isea­si, kui nad kind­lus­tak­sid oma pen­sio­nipõlve väl­jas­pool so­li­daar­set süstee­mi ehk esi­mest ja teist pen­sio­ni­sam­mast, näi­teks spet­siaal­se pen­sio­ni­kind­lus­tu­se või ula­tus­li­ku­ma kol­man­das­se pen­sio­ni­sam­bas­se pa­nus­ta­mi­se­ga. Kuid see­juu­res ei peaks rii­gi­pool­set toe­tust ole­ma ja esi­mes­se kah­te sam­bas­se nen­de mak­seid ei kaa­sa­taks.

Ma­jan­dusk­riis on sel­gelt esi­le too­nud va­ja­du­se vaa­da­ta üle ko­gu Ees­ti mak­su­po­lii­ti­ka mu­del. Ilm­selt po­le meil pää­su ei et­te-võte­te tu­lu­mak­su taas­ta­mi­sest ega erai­si­ku­te tu­lu­mak­sumää­ra tõst­mi­sest. Küll aga võiks riik ra­ken­da­da tul­mak­su­soo­dus­tu­si las­te­va­ne­ma­te­le nii las­te ar­vu kui ka nen­de hu­via­ren­du­se ja eri­ti ha­ri­du­se toe­tu­seks.

Ka et­tevõte­te tu­lu­mak­sult võiks va­ne­ma­te­le keh­tes­ta­da soo­dus­tu­si las­te ha­ri­du­se või hu­via­ren­du­se tar­beks. Ma saan aru, et igaüks ta­haks rää­ki­da konk­reet­se­test ar­vu­dest ja mää­ra­dest, aga ar­van, et täht­sam oleks lep­pi­da kok­ku põhimõtted. Se­da kind­las­ti era­kon­naüle­selt, fik­see­ri­des sel­le vas­ta­vas rah­vus­li­ku kok­ku­lep­pe laad­ses le­pin­gus ning jät­tes vaid­lu­sed konk­reet­se­te ar­vu­de üle ajas muu­tu­va­te­le võima­lus­te­le vas­ta­va kal­ku­lee­ri­mi­se ja jooks­va po­liitvõit­lu­se ob­jek­tiks. Ai­nuüksi sel­lis­te põhimõte­te dek­la­ree­ri­mi­ne loob po­si­tiiv­se­ma õhk­kon­na ja jul­gus­tab noo­ri lap­si saa­ma.

Paar näpunäidet meediale

Kind­las­ti tu­leks va­bas­ta­da las­te­le suu­na­tud hea­te­ge­vus­kam­paa­niad ja üri­tu­sed iga­su­gus­test rii­gi­mak­su­dest. Hirm mak­su­va­bas­tu­se ku­ri­tar­vi­ta­mi­se ees on vaid pelk et­tekää­ne lais­ka­de­le mak­suad­mi­nist­raa­to­ri­te­le.

Last but not least, ühis­kon­na hoia­kuid ku­jun­dab vä­ga suu­res­ti ar­va­mus­liid­ri­te ees­ku­ju. Ar­va­mus­liid­reid too­dab mee­dia. Oleks hea, kui mee­dia pea­voo­lu sõnu­mi­te kesk­mes­se tõste­taks po­si­tiiv­ne lap­se­saa­mi­se ja -kas­va­ta­mi­se te­maa­ti­ka. Aga just po­si­tiiv­ses võtmes! See eel­dab nii mee­dia­si­sest kor­po­ra­tiiv­set kok­ku­le­pet kui ka sel­leks kut­su­tu­te-sea­tu­te ja eelkõige en­tu­sias­ti­de prog­ram­mi­list lä­he­ne­mist. Iga po­lii­ti­kut ja ot­sus­ta­jat tu­leks pi­de­valt ja süste­maa­ti­li­selt ava­li­kult hin­na­ta sel­le jär­gi, mi­da ta on te­ge­li­kult meie las­te heaks tei­nud.

Usun, et kui ra­ken­da­taks kõiki siin ni­me­ta­tud, aga ka ot­se­selt ni­me­ta­ma­ta mak­su­po­lii­ti­li­si reaal­ma­jan­dus­lik­ke ja sa­mas ühis­kond­lik­ke abinõusid, siis po­leks va­ja mu­ret­se­da, et tu­le­vi­ku hääl ei kos­ta po­lii­ti­ku­te­ni. Neil liht­salt oleks ka­su­lik ja loo­de­ta­vas­ti edas­pi­di ka har­ju­muspä­ra­ne se­da tä­he­le pan­na ning püüda hää­li si­su­lis­te te­gu­de­ga, aga mit­te for­maal­se­te loo­sun­gi­te­ga.