Raivo Murde: Nii kaob usk politseisse

Lugu on järgmine: minu tuleval kuul 16-aastaseks saavalt pojalt varastati volbriöö õhtul Keila keskpargis jalgratas. Sellal kui ta sõbraga juttu vestis, sõitis üks tegelane sellega lihtsalt minema.

Loomulikult helistas ta esimese asjana politseisse, mille Keila jaoskond asub sündmuskohast saja meetri kaugusel. Palus kiirelt abi, kuna jälitas parajasti sõbraga rattavarga kolme kaaslast. Kui politsei veerand tundi hiljem saabus, olid tegelased juba kõik oma teed läinud.
Õnneks on poisil Keilas suur sõpruskond ja sõprade abiga suudeti tunni aja jooksul tuvastada rattavarga ühe kaaslase nimi ja aadress. See info sai kohe ka politseile edastatud. Politseist tuli aga vastuseks, et neil „pole täna aega”. Isegi vargusest teatamise avaldust ei olnud neil võimalik ajanappuse tõttu vormistada.

Järgmisel hommikul, 1. mail olin koos pojaga Keila konstaablijaoskonna ukse ees. Lukustatud ukse ees?! Riigipüha. Politsei infotelefonile helistades teatas salvestatud hääl, et seoses riigipühaga infotelefon ei tööta. Poisil oli õnneks telefonimälus eelmisel õhtul temaga suhelnud politseiniku mobiilinumber, helistasime sellele ja meile lubati päeva jooksul avalduse vormistamiseks patrull koju saata. Nii sündiski.

Pärast politsei koduvisiiti sisestas poeg Facebooki rattavarga kaaslase nime ja ennäe imet, tema kodulehel poseeris kogu sündmuskohal olnud neljane seltskond koos nimedega. Poiss andis Keila politseile kohe kogu info – otsitu osutus politsei vanaks tuttavaks varguste ja kakluste tõttu. Aga... politseil ei olevat parajasti aega sellega tegeleda, järgmisel päeval uurija tegeleb.

Sellega sai minu mõõt täis: mis mõttes ei ole aega?! Kas rattavarga jälitamine on vähem tähtis töö? Kogu uurimistöö on nende eest ära tehtud, varga nimi kandikul ette kantud ja tulemus ikka null! Järgmiseks võetud kõned piirkonnavanemale ja valvekorrapidajale tekitasid täiesti abitu tunde: kas politsei ei kaitsegi kodanikku 24 tundi ööpäevas ja seitse päeva nädalas?

Tunnistusi andma

Kolmandal päeval pärast vargust kutsus uurija lõpuks poisi Tallinna tunnistusi andma. Saime teada, et politsei kutsub varga vestlusele. Teadagi, millega see lõpeb... Võtsime jälle asja ise käsile ja kirjutasime varga ja tema sõprade Facebooki-seinale ultimaatumi. Samas lubasime, et kui saame ratta ööpäeva jooksul tagasi, võtame ka avalduse politseist tagasi. Kulus vaid kümme minutit, kui telefon helises ning varga tuttav teatas, et leidis ratta ja tahab selle meile üle anda.

Oleks siis asi sellega lõppenud. Avalduse tagasivõtmise soovi järel uurimine alles algas. Poiss pidi minema taas Tallinna uurija jutule ja ka sündmuskohal olnud sõber pidi sama tee pealinna ette võtma. 

Ratas on nüüd käes. Kurb on aga see, et 16-aastane noormees ja kümned tema sõbrad Keilas on kaotanud igasuguse usu Eesti politseisse. Just selles vanuses kujuneb noortel välja maailmapilt ja ma tõesti ei tea, mil moel saaks Eesti politsei nende silmis oma mainet parandada. 

Viimastel nädalatel on ka Maaleht ja Eesti Ekspress avaldanud mitu lugu, kus varastega kimpus või muul moel kurjategijate ohvriks sattunud inimesed pole politseilt abi saanud, said vaid sekeldusi kaela. Tundub, et politsei töös on midagi valesti korraldatud või mindud kulukärbetega üle piiri.