Rainer Nõlvak: kodanikest on saanud kliendid

 •• Suurelt välja reklaamitud mõttetalguteni „Minu Eesti” on nädalajagu päevi ja registreerimine käib juba mõnda aega. Rainer Nõlvak, loodate sinna kokku saada 100 000 inimest. On see tänase seisuga reaalne?

Re­gist­ree­ri­mi­ne ei lä­he eri­ti häs­ti. Prae­gu­seks on re­gist­ree­ru­nud vei­di üle 2000 ini­me­se. Vä­hem kui eel­da­si­me. Kindlasti on väga paljud jätnud selle toimingu vii-masele hetkele. Mul­lu­se prügi­-ko­ris­tus­kam­paa­nia pu­hul oli end sa­maks ajaks re­gist­ree­ri­nud kümme kor­da roh­kem.

•• Milles asi?

Prügi ko­ris­ta­mi­ne on märk­sa liht­sam üle­san­ne. Ka re­gist­ree­ri­missüsteem on ol­nud ehk lii­ga kee­ru­li­ne – tegime se­da liht­sa­maks. Aga usun, et suu­rim prob­leem on muus: ole­me ha­ka­nud Ees­ti rii­ki suh­tu­ma kui klien­did, mit­te kui ko­da­ni­kud.

•• Mida see tähendab?

Klient on see, kes mõtleb: ma olen ju maks­nud, mul­le peaks teh­ta­ma, mind peaks ai­da­ta­ma. Ko­da­nik see­vas­tu on see, kes vä­he­malt ütleb, mis peaks pa­re­mi­ni ole­ma ja kui­das ta ise saab sel­le­le kaa­sa ai­da­ta. Se­ni­ne ka­pi­ta­lism on te­ki­ta­nud mu­de­li, kus igaüks no­kit­seb omaet­te.

Rõhu­va­le ena­mi­ku­le eest­las­test ei lä­he­gi kor­da, mis Ees­tis toi­mub. Kui vaa­da­ta, mi­da ütle­vad ini­me­sed, kes Ees­tist on lah­ku­nud, siis üks põhjus on ra­ha. Aga pal­jud ütle­vad, et kui nad lä­he­vad Ees­tist ka võõras­se kesk­kon­da – siis nad ta­ju­vad, et Ees­tis on ol­nud märk­sa külmem ja hoo­li­ma­tum ko­gu­kond.

•• Millest see tuleb? On see Nõukogude aja jäänuk, erakondade tekitatud küünilisus või hoopis põhjamaine individualism?

See on Ees­ti ini­me­ses ol­nud ju­ba aas­takümneid – ala­tes küüdi­ta­mis­test, Nõuko­gu­de oku­pat­sioo­nist, vai­ki­vast ter­ro­rist. Need as­jad on jää­nud eest­las­te hin­ge. Ole­me võtnud abi­tu ohv­ri rol­li, kes usub, et mei­le on teh­tud lii­ga ning nüüd peaks kee­gi tu­le­ma ja ai­ta­ma.

Ohv­ri­tun­ne on te­ki­ta­nud kap­sel­du­mist. Va­nem põlv­kond kan­nab en­das ki­bes­tu­mist. See on üle kan­du­nud nii pe­re­su­he­tes­se kui ka po­lii­ti­kas­se. Kui vaa­tan, kui­das An­sip, Laar ja Sa­vi­saar vä­gi­kai­gast vea­vad, te­kib jõue­tu tühju­se tun­ne. Ta­jun, et po­lii­ti­ku­te esi­me­ne eesmärk on, et nen­de era­kon­nal lä­heks häs­ti. Tei­seks see, et tei­sel par­teil lä­heks hal­vas­ti. Ja al­les kol­man­dal ko­hal on see, et Ees­til võiks häs­ti min­na.

•• Kas see on kogu aeg nii olnud?

Pöö­re toi­mus siis, kui suu­red unis­tu­sed ot­sa said. Vii­ma­ne unis­tus oli Eu­roo­pa Liit. Seejä­rel al­gas ga­lo­pee­riv pai­gal­seis – mit­te ai­nult po­lii­ti­kas, vaid ka eest­las­te vaim­su­ses. See on si­se­mi­ne tühjus, mis pa­ni meid ühe kau­pa ra­ha jä­rel jooks­ma. See, et meil on nii pal­ju pseu­do­kuul­su­si ja tühi­seid uu­di­seid, po­le tin­gi­tud aja­kir­ja­ni­kest, vaid sel­lest, et me po­le te­ge­le­nud rah­vus­li­ku mõtte ot­si­mi­se­ga. Plats on tühi ol­nud. Lau­luväl­jak on söö­tis ol­nud. Ja sel­le on täit­nud min­gi tei­ne kul­tuur: ühelt poolt il­ma eesmär­gi­ta se­biv po­lii­ti­li­ne eliit ja tei­selt poolt pri­maar­se­tel ins­tink­ti­del põhi­nev pri­mi­tiiv­se­te väl­ga­tus­te maailm.

•• Milline välgatus on primitiivne?

Kui loen uu­di­seid, siis need koos­ne­vad põhi­li­selt lär­mist. Kee­gi käis kel­le­ga­gi kus­kil või kee­gi ar­vas mi­da­gi kel­le­gi tei­se koh­ta, kel­lel ei ol­nud mi­da­gi eri­ti ar­va­ta. See on lärm, mil­le var­jus ta­jun vaik­set hää­bu­mist. Kui rää­ki­da ini­mes­te­ga, kes hoo­li­vad, näi­teks nen­de­ga, kes ku­na­gi IME-t te­gid, siis nad on jõue­tud.

•• Mis sa ise sel ajal tegid, kui IME-t tehti?

Ma lõpe­ta­sin sel ajal spor­di­te­ge­mi­se, sest ra­ha ei ol­nud ja ma ei saa­nud eri­ti süüa os­ta. Kir­ju­ta­sin öö­si­ti ar­vu­tus­kes­ku­ses prog­ram­me. Olin po­lii­ti­kast ja ava­li­kust elust pä­ris kau­gel.

Aga… mi­nu arust on meil tek­ki­nud de­mok­raa­tia kriis. Meil on par­la­ment ja era­kon­nad, väl­jast­poolt vaa­da­tes on kõik nii na­gu peab. Aga sel­le ta­ga ei ole mi­da­gi. Puu­dub ele­men­taar­ne po­lii­ti­li­ne kul­tuur. Õhus on hää­le­tu alis­tu­mi­se tun­ne.

•• Alistumine millele?

Mõtte­tu­se­le. Kui kee­gi ütleks, et ta­hak­si­me püsti­ta­da Ees­ti rii­gi eesmär­gid järg­mi­seks 50 aas­taks, siis järg­mi­sel päe­val tam­bi­taks ta kom­men­taa­ri­de­ga mut­ta. Mõel­dak­se vaid lühia­ja­lis­te­le eesmär­ki­de­le.

Ini­me­sed on aja­loo­li­selt har­ju­nud ela­ma lu­gu­de kau­du. Lu­gu si­sal­dab ta­va­li­selt oo­tu­si ja unis­tu­si. Aga mi­na ei tea prae­gu, mil­li­sed on Ees­ti unis­tu­sed. See, et me kroo­ni eu­ro vas­tu va­he­ta­me? See on na­tu­ke lah­ja, et ol­la unis­tus. See ei köi­da.

•• Ja põhjamaine heaolu tundub igav…

On­gi. Mul­le tun­dub, et sel­le rii­gi süda hak­kab ära ka­du­ma. Ma saan mõis­tu­se­ga aru, et era­kon­da­del on va­ja hää­li. Ja öel­da, et tei­sed tee­vad mi­da­gi keh­ve­mi­ni.

•• Mida siis teha?

Ees­ti va­jab uut de­mok­raa­tia mu­de­lit, mis töö­taks sel­lel, et ini­me­sed hoo­li­vad üks­tei­sest. Ma ku­ju­taks et­te ha­ju­salt seo­tud ko­gu­kon­da­de mu­de­lit. Näi­teks Tal­linn võiks koos­ne­da sa­jast ko­gu­kon­nast. Väi­ke­ses ko­gu­kon­nas võik­sid las­te­hoi­du kor­ral­da­da ko­ha­li­kud pen­sionä­rid. Ees­tis on um­bes 400 000 pen­sionä­ri, kel­lest suur osa oleks ilm­selt nõus ko­gu­kon­na heaks mi­da­gi te­ge­ma.

•• Tahate detsembris korraldada rahvahääletuse. Mis mandaat sellel oleks?

Ma ei tea se­da prae­gu. Meie ees-märk on te­ki­ta­da ko­da­ni­kuühis­kon­da. Kui prae­gu ot­sus­tab Ees­ti tu­le­vi­ku üle oma­va­hel sõja­ja­lal olev po­lii­ti­li­ne eliit ning „hää­lel väl­jas­t” on ras­ke mõju­le pää­se­da, siis meie ta­ha­me te­ha ma­si­nat, mil­le kau­du se­da häält kuul­da­va­le tuua.

•• Mis on parim, mis „Minu Eesti” tulemusel sündida võib?

See, kui koh­ta­del te­kiks tu­hat väi­kest „Tee­me ära!”. Näi­teks ehi­ta­taks küla ta­ha staa­dion, kus jalg­pal­li män­gi­da.

On täh­tis, et la­hen­du­sed te­kik­sid ko­ha­peal. Mit­te nii, et kee­gi ütleb üle­valt, et val­da­sid tu­leb lii­ta või ha­ri­dust ümber kor­ral­da­da. Tal­lin­nas ja Val­ga­maal ei töö­ta sar­na­sed la­hen­du­sed!

•• Sa ei taha poliitikasse minna?

Ei. Kui kee­gi looks Ees­tis uue era­kon­na, siis see ei ai­taks mi­da­gi. Sul on ko­he kuus vas­ta­list, kes ütle­vad, et see, mi­da sa teed, on loll. Ja põhio­sa aju­po­tent­siaa­list lä­heb oma­va­he­li­se­le kak­le­mi­se­le. Võta­me kas või sel­le igi­va­na veidra Ees­ti vaid­lu­se: kui kõrge peaks ole­ma tu­lu­maks?

•• Miks see veider on?

Ühis­kond peaks kok­ku lep­pi­ma, mil­li­sed on mi­ni­maal­sed sot­siaal­sed ga­ran­tiid, mi­da ini­mes­te­le pa­ku­me. Kas jä­ta­me puu­dust­kan­na­ta­jad näl­ga su­re­ma? Kas an­na­me ars­tia­bi? Kas an­na­me koi­ku kus­kil ka­he­ruut­meet­ri­ses hurt­si­kus? Ja kui ole­me sel­le, mi­da ini­mes­te­le ko­gu­kon­na­na ta­ga­me, kok­ku lep­pi­nud, tu­leb vaa­da­ta, pal­ju see maks­ma lä­heb. Siis saaks öel­da, kui pal­ju peab ole­ma tu­lu­maks. Teist­pi­di on non­senss kuu­bis!

„Mi­nu Ees­ti” tu­le­mu­sel võiks li­saks ko­ha­li­ke­le „Tee­me ära!”-de­le tek­ki­da ka paar-kolm üle­rii­gi­list al­ga­tust min­gi prob­lee­mi la­hen­da­mi­seks. Võiks tek­ki­da sea­du­sand­lik sur­ve olu­lis­te as­ja­de la­hen­da­mi­seks. Näi­teks muu­ta mak­susüstee­mi. Või aru­ta­da: äk­ki va­jab Ees­ti ka­he­ko­ha­list par­la­men­ti, kus ühes ko­jas olek­sid po­lii­ti­kud ja tei­ses ko­ha­li­kud liid­rid?

•• Mis on suurim võimalik eba-õnnestumine?

See, kui ini­me­sed ei usu, et mi­da­gi saab üld­se muu­ta. Kõik, mi­da pa­lu­me, on see, et ka ini­me­sed, kes ar­va­vad, et neil ideid po­le, tu­lek­sid mõtte­tal­gu­te­le ko­ha­le, et ai­da­ta teis­tel oma mõt-teid pa­re­maks lih­vi­da.

Aga kui ini­me­sed saa­da­vad väl­ja sig­naa­li, et neid ei hu­vi­ta, ega tu­le ko­ha­le, siis see on täit­sa akt­sep­tee­ri­tav sig­naal. Mi­na saan öel­da, et mu süda on pu­has ja ma olen tei­nud, mis saan.

Eel­mi­sel aas­tal pa­ni mind te­gut­se­ma see, et la­ga met­sa­des oli üle mõis­tu­se pal­ju. Mul oli va­lus. Aga prügi ei tu­le met­sa ise, kee­gi vis­kab sel­le sin­na. Ja see hak­kab sel­lest pea­le, et keegi ei hoo­li. Ja nad ei hoo­li sel­lepä­rast, et ühis­kond ter­vi­ku­na on in­di­vi­dua­list­lik, võõran­du­nud ja kalk.

•• „Minu Eestit” on võrreldud usulise äratusliikumisega…

Aga usk laie­mas tä­hen­du­ses on­gi see, mis Ees­tis puu­du on. Usk Ees­tis­se, usk meis­se, en­das­se. Meil on tar­vis ära­tust. Mi­nu jaoks on õhus le­tar­gia: oo­ta­me nüüd, ku­ni ma­jan­dusk­riis möö­da lä­heb! Aga miks me peak­si­me käi­tu­ma sel­le jär­gi, kui­das ot­sus­ta­vad Root­si pen­sionä­rid või kui­das amee­rik­la­sed uues­ti ra­ha trükki­ma hak­ka­vad? See, et ole­me väi­ke­sed, ei ole va­ban­dus. Ala­ti on võima­lik öel­da: ma tä­na ei viit­si. Sel­lest kõigest ku­mab lä­bi loo­tu­se­tu­se, alis­tu­mi­se tun­net, et me ei saa mi­da­gi te­ha. Ini­me­sed ta­hak­sid ol­la osa edu­kast loost, aga meie prae­gu­ne lu­gu on hall. Kuid se­da lu­gu ei saa te­ha ühe­kau­pa, vaid koos.