RAIMO POOM: Kas aeg võib elektri tappa?

Sel nädalal on Päevaleht kirjutanud nii Leedu kui ka Läti poolsest vaatest sellele, mis hakkab juhtuma siis, kui praegune vana Ignalina tuumajaam kõigi eelduste kohaselt jaanuaris 2010 suletakse.

Arengud on muret tekitavad. Leedu hakkab peaaegu täielikult ning Läti suures osas olema sõltuv Venemaalt tarnitavast gaasist. Balti riikidel on praegu vaid üks suhteliselt kitsas ühendus Skandinaaviaga, milleks on Soome lahe alt kulgev EstLingi kaabel. Leedulased kavandavad enese kindlustamiseks vähemalt kahte ühendust – Poola ja Rootsiga –, kuid need ei valmi enne 2012. aastat. Ignalina sulgemise ja kaablite paikasaamise vahele jääb paar päris kriitilist aastat…

Kui jätta kõrvale siit tekkida võiv spekulatsioon tulede kustumisest (mis on, tunnistan, vähetõenäoline), saame Eestis esimese asjana arvatavasti tunda seda, kuidas Lätis ja Leedus gaasielektrijaamade tõttu kallinenud “särtsu” hind vaikselt ka põhja poole imbub. Kuna liinid on ühendatud, ei saa eeldada, et Eestis võiks elektrihind jääda oluliselt madalamaks Lätis ja Leedus peatselt tõusvast elektrihinnast.

Hea aeg ei kesta lõputult

Siin tuleb ennast vist parandada. Hea aeg ei kesta ka Eestis lõputult ning otsused selle kohta, kuidas ning kust saab Eesti kümne aasta pärast oma elektri, tuleb langetada paari järgneva aasta jooksul.

2006. aasta jaanuaris tundus kõik üliselge. Kolme Balti riigi peaministrid kuulutasid hurraaga, et meie tuleviku kindlustab Ignalinasse ehitatav uus ja tänapäevane tuumajaam. Poolteist aastat hiljem on olukord nii segane, et sotti on sellest väga raske saada. Leedu on võtnud ette julgeid samme, kaasates uusi partnereid – Poola – ja määrates endale osalusi.

Aeg võib aga elektriäris kõige otsesemalt kätte maksta. Eestis on alates Ignalina projekti väljakuulutamisest lastud mööda poolteist aastat, ilma et oleks tõsisemalt uuritud, millised on meie reaalsed tulevikuvariandid elektritootmise jätkamiseks pärast 2016. aastat, kui ammendub praeguste Narva katelde ressurss. Kas põlevkivienergia on Eestile oluline ka pärast seda? Kui on, siis tuleb Narva energiaplokkide renoveerimise otsus teha üsna pea. Kas me uuest Ignalinast saame ikka investeeringu mõttes tasuva tüki? Kui saame, on investeerimisotsus vaja langetada paari aasta jooksul. Kas tuumakoostööst Soomega saab asja? Kui saab, siis läheb otsustamiseks lähema kahe aasta jooksul. Aga mille järgi otsustada? Kus on tasakaal julgeoleku ja puhta äri vahel ning kui suurteks investeeringuteks kokku võiks Eestil ressurssi olla?

Kõik need küsimused on siiani läbi arutamata ja kirjutamata. Lähemal ajal peaks valitsus tellima majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumilt Eestile uue elektrimajanduse- ning energiastrateegia. Ministeerium ise on lootusrikas, et see võiks kiirtempos juba kevadel valmis olla, kuid vaikselt vihjatakse, et selleks tellitav keskkonnamõjude uuring võib võtta rohkem aega. Väga kiireks läheb. Aga kuidas nende rutates langetatud otsustega oligi?