Raimo Poom: Ansipi valitsus astus üle taluvuspiiri läve
Kuid valitsus pole vist aru saanud, et andeksandmist võimaldav kriisikontekst on nüüdseks läbi. Valitsemisviis, kus otsuseid lajatatakse ülalt alla täitmiseks, sest „meile nii meeldib ja teame teist paremini”, jätkub aga sellest hoolimata.
Jah, üritame stiilist hoolimata ikka mõista. Näiteks ratsionaalselt oli töötukassa reservide konsolideerimine õige samm. Mitte ehk parimal viisil esitletud. Jah, õpetajatele või mis tahes muule avaliku sektori teenistujate grupile on raske leida lihtsalt, n-ö lambist palga tõstmise vahendeid.
Kuid pärast seda, kui koalitsioon tõi sel nädalal umbseid ja kaudseid tagatoateid pidi lagedale eelnõu, mis kaotaks töölepinguseaduses järgmisest aastast jõustuma pidanud hüvitise poolte kokkuleppel või vabatahtlikult töölt lahkujatele, ei oska enam mõista. Ei taha ka, sest piir on ületatud.
Unustatud kokkulepe
Esiteks: töötuskindlustuse hüvitise laiendamine ise või poolte kokkuleppel töösuhte lõpetanud inimestele oli osa uue töölepingu paikasaamise kompromissist. Jah, selle meetme kehtimapanek lükati kohe edasi, sest uue töölepinguseaduse jõustumine langes majanduskriisi kõige akuutsemasse faasi ja selle täitmiseks puudus raha.
Kuid nii seaduse jõustumine kui ka uue hüvitise edasilükkamine olid omakorda Eesti elanike ja valitsuse ühine kompromiss, et majanduskriisis kõige kiiremini kohaneda ja tugevamana sellest uuesti välja tulla. Neid otsuseid tehti kiiresti ja tõtakalt, kuid kõik olid sel hetkel valmis ühiselt pingutama.
Ja nüüd ei vaevu valitsuserakonnad isegi küsima, vaid hindavad omatahtsi selle vastastikuse aumeeste lepingu olematuks. Veksel tühistatakse tugevama džungliõigusega.
Normaalses riigis — kus me ometi valitsuse enda lehvitatavate läbipaistvuse sõnumite järgi elame — üritatakse probleemi ja lahendust ausalt inimestega arutada. Normaalses riigis oleks valitsus avalikustanud nn valge paberi, millel ta esitab probleemi ja selle võimalikud lahendusvariandid. Normaalses riigis kujundataks valik pärast osapoolte ärakuulamist.
Kas vaevus Ansipi valitsus inimestele kõigepealt selgitama, et järgmisel aastal jõustuma plaanitud hüvitiseliigist võib tekkida häda? Ei, seda ei vaevutud tegema. Kas Ansipi valitsus pakkus probleemi lahendamise variante? Näiteks lükata uue hüvitise jõustamine veel natuke edasi? Kaotada või siis jääda jõustumise juurde, kuid arvestada kärbetega teistes valdkondades? Ei, ka seda ei tehtud. Oli üks valik, üks otsus, mida vaid see enda tarkusest kummis valitsuskoalitsioon teadis ja selle nüüd ära teeb.
Oleks siis otsusel mõistetavaid põhjendusi — kuid neidki pole. Arutelu, kas poolte kokkuleppel või ise töölt lahkunud inimene võiks, vääriks, peaks saama väikest hüvitist, on juba ammu maha peetud ja lõpetatuks loetud. Töölepinguseaduse eeskujuks olnud nn paindliku regulatsiooniga riikides on väike toetus ka sellise töösuhte lõppemise korral sedasama paindlikkust tasakaalustava paketi osa. Ansipi valitsus aga teatab põhimõtteliselt, et erinevalt taanlastest ei ole eestlased usaldusväärsed, sest hakkavad iga kolme ja poole aasta tagant ametist lahkuma ja rehepapi kombel töötukassast raha välja võtma. Sellest võib välja lugeda vaid üht: valitsus on äsja oma rahvale umbusaldust avaldanud ja kavatseb peagi endale uued valijad leida.
Viis, mismoodi muudatust tehakse, käib kõigi kriisist ülesaamisse panustanud inimeste au pihta. Nemad tõesti ei vääri enam sellist valitsust, mitte vastupidi.
