Rail Baltic – läbi Pärnu või Tartu?
Pikka aega kajas aruteludest vastu teatud pessimism: kas ja kunas rongiga Euroopasse sõit üldse reaalsuseks saab? Seda üllatavam oli mõne nädala tagune avaldus projekti tasuvuse ja võimalike rahaallikate olemasolu kohta ning sellest tulenev „kiirotsus”, et raudtee plaanitakse ehitada lühimat teed pidi Tallinnast Berliini ehk läbi Pärnu.
Rail Balticu trajektoorile jäämine aitaks kahtlemata arendada nii Tartut kui ka Pärnut. Seega on mõlemad Euroopasse viivast raudteest väga huvitatud. Kui liikumisvõimalused paranevad, toob see kohalikku ellu palju positiivset: toob piirkonda turiste, parandab elanike mobiilsust. Kuid vaadelgem asja lähemalt.
Esiteks: mida tooks Rail Baltic kaasa välisturismile Pärnus? Ja mida Tartus? Tartu üks olulisi märke on ülikool, sellega seotud töökohad ja hädavajadus rahvusvahelise teadmiste vahetamise järele. Olemuselt on ülikooli töö aastaringne: suvel, õppetöövabal ajal toimuvad mitmed rahvusvahelised konverentsid. Samuti on Tartusse sõitmise korral oluline kiirus ja transpordiühenduse mugavus. Need, kes tulevad Tartusse tööasjus, soovivad seda teha võimalikult hea hinnaga. Neile on vaja, et ümberistumine oleks mugav ja ajakulu väike. Tartusse lennukiga tulla on praegu paraku ebamugav. Ülikoolilinna lennuühendus on kesine ja rongiühendus pakuks siin kindlasti alternatiivi.
Erinevalt Tartust müüb aga Pärnu end väljapoole eelkõige puhkusepaigana, reklaamides mitmekesiseid ranna- ja spaapuhkuse võimalusi (mitte et ma sooviks alahinnata Pärnumaa haridusasutusi ja konverentsiturismi). Turismile – eelkõige suvehooajal – on iseloomulik kalduvus kombineerida sihtriigis reisides eri paikade külastamist. Seega ei pruugi Rail Balticu kulgemine Pärnu kaudu olla turistidele kriitilise tähtsusega. Liiatigi on Pärnu kohalikud puhkuseasutused suures osas orienteeritud Põhjamaade turule, kust tullakse sageli suuremate rühmade ja tellitud bussidega. Teisisõnu, sellele sihtrühmale sobivad alternatiivid on juba praegu olemas. Seega, vaadates kahe koha – Pärnu ja Tartu – märgilist tähendust ja juba olemasolevat taristut, kaldub kaalukeel minu hinnangul siiski Tartu kasuks.
Tartlasi on rohkem
Peale välisturismi ja kohaliku arengu puudutab raudteeühendus Euroopaga väga lähedalt ka kohalikku elanikkonda. Rail Baltic muudab lisaks olemasolevatele transpordiühendustele kohalike inimeste jaoks maailma veelgi kättesaadavamaks, seda nii lähiriikide Läti ja Leedu näol kui ka Euroopas tervikuna. Ühendus Berliini ja Varssaviga annab hea võimaluse sõita nii rongi kui ka lennukiga edasi Euroopasse, aga ka teistesse maailma riikidesse. Hoolimata meedia- ja kommunikatsioonitehnoloogia arengust on siiski vaja asju oma silmaga näha. Vestluspartneri kultuuritausta ja käitumist on lihtsam arvestada, kui vestelda näost näkku.
Praegused bussi- ja lennuühendused ei pruugi Tartu ja Pärnu elanike vajadusi siiski rahuldada. Hea näide on Tartu lennujaam, kus olemasolevast taristust – lennujaamast endast – ei piisa kohalikele oluliste transpordiühenduste loomiseks. Nii on Tartus Air Balticu Flybe’i vastu väljavahetamise tõttu inimeste liikumisvõimalused oluliselt ahenenud. Varem kättesaadavad Kesk- (aga ka Põhja- ja Lõuna-) Euroopa riigid on nüüd vähemalt 200 km ehk 2,5 tunni võrra kaugemale nihkunud. Tartlasena on mul väga harva vaja sõita Helsingisse või Hongkongi – ühendused, mida praegused lennuliinid võimaldavad; väljalennud Tartust toimuvad õhtuti – ja seetõttu jäävad kättesaamatuks teised olulised Euroopa sihtkohad. Lõuna-Eesti maailmast äralõikamine on saanud taas reaalsuseks.
Rail Baltic parandab kahtlemata kohalike elanike mobiilsust. Kui see kulgeb läbi Tartu, paraneks tartlaste ühendus muu Euroopaga. Kui läbi Pärnu, siis pärnulaste oma. Kumba linna eelistada? Tartu ja Pärnu elanike arv ei ole siin väheoluline. Tartus elab pea kaks korda rohkem inimesi kui Pärnus. Tartumaal on neid 150 000, Pärnumaal 88 000.
Tuleb arvestada võimalikke erimeelsusi teiste Balti riikidega. Juba praegu rõhutab Läti avalikes arvamusavaldustes, et lätlased võiksid Euroopa-suunalise rongiühenduse asemel rohkem võita hoopis Venemaa-suunaliste transporditeede arendamisest (eelkõige kaubavedude seisukohalt). Majanduslike kaalutluste kõrval tuleb arvestada Eesti, Läti ja Leedu elanike erinevaid personaalseid ruumilisi eelistusi. Nii näitavad 2011. aastal Eesti Koostöökogu ja TNS Emori tehtud Balti inimarengu uuringu tulemused, et sellal kui Eesti elanikud eelistavad arendada sidemeid Põhjamaadega (Soome ja Rootsiga), on Läti ja Leedu elanike jaoks number üks riik eelistatavas majandusruumis Venemaa. Loomulikult mängib siin rolli geograafiline paiknemine – Leedu elanikud eelistavad ka tihedaid konktakte geograafiliselt suhteliselt lähedal asuva Saksamaaga.
Vajaduses lennuühendusele alternatiive pakkuda ei ole kahtlustki. Raudteed on vaja: mõelgem kas või Euroopa lennuliikluse 2010. aastal seisanud Eyjafjallajökulli vulkaanile või järjest kallinevatele kütuse hindadele. Kui Rail Balticut ei tule, jääb Eestile tervikuna maailm (Euroopa) kättesaamatuks. Vähemalt raudtee kaudu.
