Rahu säilitada ja edasi koguda
Kui palju on inimesed teise pensionisamba fondides raha kaotanud?
Septembri lõpu seisuga ületas fondide varade väärtus sissemakseid umbes 8,6 miljoni euro võrra. Seega kokkuvõttes on pensionikogujad väikses plussis, kuid kõik inimesed eraldi võetult ei ole: sõltub sellest, millise fondi on inimene valinud, ja ka sellest, millal tema sissemaksed fondi on laekunud.
Teise samba ajaloos on tõesti olnud üks periood, kus fondide varade väärtus oli sissemaksetest palju väiksem (2008.–2009. aastal, madalaimas punktis umbes 200 miljoni euro võrra), kuid sellest saadi suhteliselt kiiresti üle – juba 2009. aasta lõpuks jõuti sissemaksetega jälle tasa ja 2010. aasta lõpuks 78 miljoni euroga plussi. Kuid 2011. aastal on see pluss „tänu” finantsturge vaevale Euroopa võlakriisile jälle peaaegu olematuks sulanud.
Viimaste aastate kriiside tõttu on fondide tootlus siiamaani olnud väga vilets – kaugel sellest, mida pankade müügipersonal kliente värvates tulevikuprojektsioonide joonistamiseks kasutas. Rahandusministeeriumi arvutuste järgi on sissemaksete laekumise aega arvestav teise samba fondide tootlus tegevuse algusest arvates vaid neli protsenti.
Kas fondide viletsa tootluse tõttu tuleb Eesti pensionireformi pidada ebaõnnestunuks?
Ei tule, sest tuleviku tarbeks kõrvale pandava raha investeerimine väärtpaberitesse on laialt levinud praktika kõigis arenenud riikides. Vahepeal on investeeringute tootlus parem, vahepeal halvem. 2000. aastad on olnud n-ö kadunud aastakümme, millesarnaseid on läänemaailmas varemgi ette tulnud. Kapitalismi senine ajalugu näitab, et kehva ajajärgu järel jõuab varem või hiljem jälle kätte periood, kus finantsturgudele investeerimise tootlus on valdavalt hea.
Igal aastal uuendatava statistikaraamatu „Global Investment Returns Yearbook” andmeil on aktsiaturud vaadeldavas 19 riigis aastate 1900–2010 keskmisena kõikjal pakkunud inflatsiooni ületavat tootlust – alates 2,0 protsendist aastas Itaalias 7,4 protsendini Austraalias. Mänguväli on seega pensionikogujale soodsalt kaldu, aga kas see igale konkreetsele inimesele võidu toob, on muidugi iseasi – sõltub inimese enda valikutest, fondijuhtide tulemuslikkusest, poliitikute otsustest, maailmamajanduse arengutest.
Kuna turud kõiguvad, ei jõua tootlus teieni ühtlase voona, vaid suurte „käntsakatena”. Hea lõpptulemuse jaoks on tähtis omada võimalikult palju sääste juba säärase tõusuperioodi alguses. 20–30-aastased võivad praegusele olukorrale vaadata suhteliselt muretult, sest tõenäoliselt elavad nad enne, kui 60–70 aastat vanaks saavad ja sääste kasutama hakkavad, läbi ka üks-kaks tõusuajajärku. Aga praegustele 50–60-aastastele ei pruugi seda õnne tulla.
Mida pensionifondi valimisel silmas pidada?
Esimese asjana tuleks vaadata pensionini jäänud aega – kui aega on jäänud vähe (alla viie kuni kümne aasta), ei tasu suuremat aktsiariski võtvate fondidega üldiselt riskida, sest nende väärtus kõigub rohkem ja võib pensionieeliku jaoks sobimatul hetkel pikka langusse pöörata. Samal ajal aga ei pruugi see reegel õige olla absoluutselt igas olukorras, näiteks kiire inflatsiooni korral võib säästude ostujõud aktsiafondides paremini säilida kui võlakirjafondis.
Kui olete valmis või võimeline töötama ka pärast seaduses määratletud pensioniikka jõudmist (praegu 63 aastat, 2026. aastaks tõuseb järk-järgult 65 aastani), võib valiku piiramise konservatiivsete fondidega lükata kõrgemasse ikka. Jutt, et eestlased ei elagi pensionieast palju vanemaks, on müüt – 63-aastaseks saanud eesti mehi ootab ees keskmiselt veel ligi 16 eluaastat ja naisi üle 20 eluaasta.
Kas suuremate valitsemistasudega fondi valimisel on lootust, et selle fondi juht suudab fondi vara ka paremini kasvatada?
Pigem tasub eelistada ikkagi madalamate valitsemistasudega fonde. Eriti siis, kui paistab, et kehva tootlusega ajajärk kestab veel kaua. Fondi tulevane tootlus ei ole ju garanteeritud, aga valitsemistasu maksmine on kindel. Rahandusministeeriumi viimases kvartaliülevaates märgitakse ka, et valitsemistasu suurusel ja tootlusel ei ole praegu olulist seost, kuigi varem progressiivsete (s.o suurema aktsiaosakaaluga) fondide puhul oli seost siiski märgata.
Kui vahetada pensionifondi, kas siis on targem viia kogu pensionivara uude fondi või suunata üksnes uued sissemaksed uude fondi?
Kui vahetuse põhjus on inimesele sobiva riskitaseme muutus (jõudmine väljamaksete perioodile lähemale), siis võiks tõsta kogu vara uude fondi. Muude vahetamismotiivide korral – fondi tootlus on pettumust valmistav, fondivalitseja kompetentsis on tekkinud kahtlusi vms – võiks inimene, kellel pole aega või oskust oma pettumuse/kahtluste põhjust põhjalikult analüüsida, pigem piirduda vaid uute maksete suunamisega uude fondi. Hulk uuringuid on näidanud, et enamasti reageerivad inimesed finantsturul toimuvatele muutustele liiga hilja või üle ja teevad nõnda endale rohkem kahju kui kasu.
Kui vanaks peab elama praegu 40-aastane mees, kes alustas pensioni kogumist kümme aastat tagasi, et ta oma kogutud pensionivara kätte saaks?
Kui see mees sureb enne pensioniikka jõudmist, saavad tema teise samba vara pärijad. Kui ta saab 65-aastaseks ja sõlmib kindlustusseltsiga garantiiperioodita lepingu (tema surma korral keegi teine tema eest pensionimakseid edasi ei saa), siis tuleb tal kindlustusseltside praegust parimat pakkumist aluseks võttes elada veel pisut üle 15 aasta (ehk 65 + 15 = 80-aastaseks), et kogu pensioniea alguseks kogutud summa ise ära tarbida. Ei ole üldse võimatu ülesanne, sest 65-aastase eesti mehe keskmine oodatav ees seisev eluiga on statistikaameti 2010. aasta andmetel 14,6 aastat.
Kui palju väheneb pension esimeses sambas, kui inimene on liitunud teise sambaga?
Pikema aja peale on seda pea võimatu ette öelda, sest tulemus sõltub suure hulga näitajate muutumisest tulevikus. Mõni seos on küll seadusega paika pandud, aga ka seadusi saab teatavasti muuta.
Teise sambaga liitunud inimese puhul jääb pensionikindlustuse aastakoefitsiendi arvutamisel kasutatav sotsiaalmaksusumma väiksemaks summa võrra, mille riik suunab inimese isiklikku pensionisambasse. Kui suurt riikliku pensioni kaotust see kokkuvõttes tähendab, sõltub indeksist, millega riiklikku pensioni igal aastal korrigeeritakse (indeks võrdub 20 protsendiga tarbijahinnaindeksi aastasest kasvust ja 80 protsendiga sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osa laekumise aastasest kasvust). Mis samal ajal juhtub pensionifondi suunatud sotsiaalmaksusummaga (s.t kui suur võit tuleb teisest sambast), sõltub aga inimese valitud teise samba fondi(de) tootlusest.
Millised on raha pensionisambasse kogumise alternatiivid?
Teisel pensionisambal praegu juriidiliselt võttes alternatiivi ei ole – kes saab ametlikult palka, teeb makseid ka pensionisambasse.
Kui laiemalt rääkida, siis üks piiratud alternatiiv on panna kauge tuleviku tarvis kõrvale füüsilisi kaupu – toitu eriti ei saa, teenuseid samuti mitte, aga mõnesid tööstuskaupu ja eluaseme küll. Soojustusse, energiasäästu jmt lahendustesse investeerimine – kui need peavad vastu aastakümneid – on väga mõistlik tegevussuund.
Nendeks pensioniea vajadusteks, mida nimetatud viisil katta ei saa (toit, arstiabi jpm), tuleb sõlmida kokkulepe tulevaste põlvedega. Üks variant on rahalised pensionisambad – kogud tööjõulises eas raha, mille eest tulevikus noorematelt, tööjõulistelt inimestelt vajalikke kaupu ja teenuseid osta. Teine variant on kokkulepe laste, kogukonna või riigiga, et vastutasuks praegu tehtava töö eest katavad nad tulevikus pensionäri ülalpidamise kulud. Mõlemal on oma head ja vead, kumbki üheski oma variatsioonidest ei suuda anda õndsa vanaduspõlve garantiid, sest alati on õhus võimalus, et säästud ei teeni loodetud tootlust või lapsed/kogukond/riik ei suuda oma lubadusi täita.
