PUUETEGA INIMESTE KODA: hinnatõus nullib riigipoolse toetuse kasvu

Kui meedias kajastatakse puuetega inimestega seonduvaid teemasid, siis enamus juhtudel on teemaks probleemid, mured ja eluraskused. Uudisekümnise ületavad drastilised lood, kus puudega inimene on jäänud abitusesse seisundisse või kui puudega inimeste õiguseid on diskrimineeritud.

Ei saa öelda, et ka selliseid meediakajastusi ei ole vaja – vahest küll, tuletamaks meelde inimelu mitmetahulisust. Samas on see loonud puudega inimestest stereotüüpse pildi kui abivajajatest, kes nõuavad oma õigusi, on negatiivselt meelestatud ja nende elus on ainult ebaõnnestumised.

Vähem on teada lood, kus puudega inimesed on ise abi andjad, pakkudes nõu ja tuge ning oma ühenduste kaudu ühistegevusi paljudele teistele. Sellepärast tahaksime muuta traditsioone ja meenutada möödunud aastat pigem positiivses valguses (või vähemalt tasakaalustatult) ja mitte rääkida ainult probleemidest, vaid ka edasiminekutest ja arengutest. Tahaksime tuua välja, et puudega inimeste elus on samamoodi rõõme, armastust, väljakutseid ja kordaminekuid.

Rõõm on tõdeda, et koostöö on muutumas sisukamaks ja puuetega inimeste organisatsioone kaasatakse poliitikate väljatöötamisse üha rohkem. Samas on endiselt olukordi, kus kaasamine on jäänud formaalseks ja erinevate probleemide tõttu ei ole võimalik meiepoolsete ettepanekutega arvestada.

Oleme üritanud olla koostöövalmis, kuid samas kindlalt kaitsta puuetega inimeste seisukohti, tehes järjepidevalt omi ettepanekuid ja väljendades kas eriarvamust või tunnustust kordaminekute eest. Kokkuvõtlikult võib öelda, et koostöö on arenemisjärgus ning et puudujäägid on osaliselt tingitud ka Eesti noortest kodanikuühiskonna traditsioonidest Juurde on vaja õppida mõlemal poolele, kuidas oma huve kaitsta, milles sõlmida kompromisse ja milles mitte.

EPIK-u esindajad ja liikmesorganisatsioonid kuuluvad mitmetesse ministeeriumite juures tegutsevatesse töögruppidesse, kus on arutlusel puuetega inimestele suunatud riiklikud sotsiaaltoetused ja –teenused (nt abivahendi ja rehabilitatsiooniteenus), puudega laste hariduse omandamisega seotud küsimused (õppevahendid puuetega lastele, tugiteenused koolis), kohalike omavalitsuste poolt osutatavad sotsiaalteenused. Kõikides nendes valdkondades on olnud arenguid (nt teenuste rahastuse kasv viimastel aastatel), aga ka valusaid probleeme.

Välja võiks tuua abivahenditega seotud küsimuse - eelarve kasv 2008.aastaks on küll märkimisväärne, aga käesoleval aastal tekkinud järjekorrad ja iga-aastane hinnatõus nullivad edasimineku.

Oluline on mõista, et teenused ja toetused on puudega inimesele sageli elulise tähtsusega ja inimesed vajavad abi nüüd ja kohe. Neid ei aita see, kui töötame välja uusi süsteeme ja finantseerimisskeeme, kuigi see on pikas perspektiivis vajalik.

Pöörduti ka ministri poole

Kõige olulisemaks märksõnaks 2007.aastal jäi siiski puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse (PISTS) väljatöötamine ja osaline jõustumine 2008.aastal. Seaduse kontseptsiooni on ettevalmistatud juba mitmeid aastaid ja sellega reguleeritakse puude määramist ja sotsiaaltoetuse maksmist.

Ka PISTS puhul on kindlasti edasiminekuid – inimeste vajadusi vaadatakse sõltuvalt east (lapsed, tööealised, eakad) ja puude raskusaste ei sõltu enam sellest, kui suur on kõrvalabi- ja järelevalve vajadus, vaid sellest, millised on puudest tulenevad lisakulud (seoses transpordi, ravimite, hooldus- ja abivahendi, eririietusega). Seaduse eesmärk on osaliselt lisakulud hüvitada, et anda puudega inimesele võrdsemaid võimalusi õppimiseks, töötamiseks ja osalemiseks vabaajategevustes.

Selleks, et saada teada, millised on iga puudega inimese lisakulud, on vaja inimesel endal ja tema perearstil anda infot sotsiaalse toimetuleku ja terviseseisundi kohta. See on ühest küljest hea, võimaldades toetuse muuta individuaalsetele vajadustele vastavaks. Samas on probleemiks see, et dokumendivormid on pikad, sõnastus keeruline ja tavainimesele raskesti arusaadav, tekitades ikkagi tunde bürokraatlikust masinavärgist.

PISTS kohaselt tõusevad 2008.aastal ka tööealiste puudega inimeste toetused. Erinevad uuringud on välja toonud just selle sihtgrupi kõige raskema olukorra, kuna töövõimetuspension on madalam kui vanaduspension. Siiski jääb murekohaks eakatele puudega inimestele suunatud toetus, mis on püsinud muutumatutena 2001. aastast.

Alates 2005.aastast ongi põhjendatud eakate puudetoetuste mittetõstmist sellega, et valmib uus seadus, millega puude määramise aluseid muudetakse. 2007. aasta sügisel olime situatsioonis, kus nimetatud seadusemuudatused (puudetoetuste vahendite ja eakate probleemide lahendamise andmine kohalike omavalitsuste pädevusse) on endiselt töös.

Ei ole teada, millal need muudatused rakenduvad ning milliseks kujuneb eakate olukord pärast seda. Seetõttu pöördusime sotsiaalministri poole kirjaga, et ka eakate puudetoetusi suurendada. Samuti väljendasime muret kohalike omavalitsuste suutlikkuse üle võtta enda kanda kõik eakate puudega inimestega seotud vajaduste rahuldamine.

Oleme situatsioonis, kus omavalitsustel napib toetavaid sotsiaalteenuseid ja toetuseid, neile on ebaselged rahaliste vahendite kasutamise võimalused ning napib sotsiaaltöötajaid. Tööealiste puudega inimeste toetuse tõus on väga vajalik, kuid sellest hoolimata ei saa unustada puudega eakaid, kelle toetuste tõstmise eest tahame 2008.aastal kindlasti seista.

Positiivsete märksõnadega tahaksime välja tuua puuetega inimeste tööhõive teema, mis on viimastel aastatel jõudsalt arenenud, MTÜ-de rahastamisvõimaluste avardumist (ka puuetega inimestega seotud valdkonnas) nii ESF vahenditest, vabaühenduste fondist kui teistest fondidest.