Pumppüssiga puusalt Interneti suunas

Kuidas seda diskussiooni siis üksikute reaktsiooniliste valuhüüete asemel ühiskonda hõlmavamaks ning tulemuslikumaks muuta? Meenutagem korraks mõnesid märksõnu Internetiga seotud poleemikast - arvutiviirused, ekraani kahjulik mõju silmadele, krediitkaardiinfo varastamine, lasteporno ja -ahistamine, noortele suunatud sotsiaalsete võrgustike sisutühjus, kübersõjad ning isukuandmete taaskordne lekkimine. Neis diskussioonides kumab vastu ühelt poolt konkreetsete inimeste probleem, tihtilugu sügav valu ja traagika, teisalt jõuetus uue tehnoloogia piireületava ning ootamatult ilmenud mõju ees. Ootused seatakse seadusandjatele ja valitsustele, kes on progressi ja heauskse arengu huvides ka nende tehnoloogiate levikut propageerinud ning ise kasutama hakanud - tehtagu midagi selleks, et džinn pudelisse tagasi läheks või vähemalt ainult meie häid soove täidaks.

Tuleb aru anda, et uute tehniliste lahenduste regulatsioon on ja jääb sabassörkija rolli. Me ei saa seadustada või seadusevastaseks kuulutada fenomeni, mida pole veel olemas, saati siis lähtuda selle fenomeni sotsiaalsetest mõjudest. Pigem hakkab silma kohandumisretoorika, kus deklaratiivses laadis poliitilistele püüdlustele Interneti mõjusfääri kirjeldada (algatused nagu Christian Engströmi (Piratpartiet) Interneti Õiguste Harta) sekundeerib suutmatus neid printsiipe praktikas rakendada. Praktikas tuleb arvutiviiruste eest enda arvutit ise kaitsta, küberkurjategija eest oma infot varjata ning olukordades, kus avalik sektor või firmad pahatahtmatult delikaatseid isikuandmeid ei suuda hallata tuleb ise häält tõsta. Tuleb kohanduda, pidevalt kohanduda.

Avaliku ja privaatsfääri segunemine Internetis on kasvanud pidevalt, viimased kümmekond aastat on toonud kõigi kasutajate juurde suutlikkuse pildi- ja helitöötluses ning tuvastuses, mida riiklikel struktuuridelgi pole kunagi kasutada olnud. Seega on lisaks tekstilõikudele, kirjakatketele meist säiluv digitaalne jälg ka heli ja pildi kujul olemas, meiega seostatav ning võimalike konfliktide hulk vaid kasvab. Susanne Gaschke tõstatatud probleemid ei ole asendustegevus ega lähtu mingist pimedast vihast Google vastu. Tema hirm inforuumi korrastamisel monopoli tekkele on alusega - Googlest on kasvanud meie, kõigi Interneti kasutajate abil infomonopol. Seda adub ka Google ise, lähtudes oma tootearenduses mitte protsessorite jõudlusel põhinevast tehnokraatlikust huupitulistamisest vaid poliitiliselt ning juriidiliselt kaalutletud otsustest.

Varem või hiljem jõuame ka punkti, kus inforuumi monopole hakatakse tükeldama, kuid selleks peab avalik debatt olema leidnud vähima globaalse ühishuvi inforuumi reguleerimisel. Praegu seda ühishuvi ei ole, pole ka püünet sellise debati tekkimiseks ning pigem tasub karta olukorda, kus poliitiliste deklaratsioonide tulemusetus frustreerib ühiskondi sellisel määral, et Internet - piireületav arvutivõrkude võrk hakkab riikidesiseselt (üle)reguleeritud ning muudest, teisitimõtlevatest riikidest lahutatud olema. Kuid isegi sellise musta stsenaariumini jõudmiseks peab esmalt tekkima ühiskonda hõlmav debatt.