PRIIT SIMSON: Vabandust, ma pole Facebookis

Esi­teks olin Net­lo­gist kuul­nud vaid rek­laam­teks­ti ja­gu – et on sel­li­ne võrgus te­gut­sev sot­siaal­ne kesk­kond, ku­hu osa­li­sed pil­te ja teks­ti üles sea­vad, laias laas­tus na­gu Fa­ce­book ja Or­kut. Tei­ne koh­me­tus tu­le­nes sõpru­set­te­pa­ne­kust. Ei ta­ha küll ol­la min­gi ee­ma­letõrjuv tüüp, aga mis mõttes sõbraks? Me po­le ju ise­gi ku­na­gi koh­tu­nud! Kui Bill Ga­te­si pu­hul ula­tus sõbrus­ta­mi­s-et­te­pa­ne­ku­te arv 10 000-ni, võib sel­lest jä­rel­da­da vaid üht: ilm­selt tä­hen­dab sõprus vee­bi­kesk­kon­na har­ju­ma­tus kee­les mi­da­gi muud. Tä­na­val me ju võõraid nal­jalt ei kõne­ta ega ku­ku nen­de­ga oma erasfää­ri ja­ga­ma. Siin aga po­le va­ja ise­gi ol­la tut­tav, et saa­da ju­ba sõbraks.

Ini­mes­te­va­he­lis­te su­he­te teh­no­loo­gi­li­ne so­bi­ma­tus on lää­nes üha sa­ge­da­sem ju­tu­tee­ma. „Kom­mu­ni­kat­sioo­ni­va­hen­di­te hulk kas­vab, kuid võima­lus ko­ha­ta ke­da­gi, kes kõne­leb si­nu keelt, hoo­pis ka­ha­neb,” kir­ju­tas Mo­ni­ca Hes­se aja­le­hes The Was­hing­ton Post. „Tä­nap­äe­val võid sa ol­la te­le­fo­nii­ni­me­ne, elekt­ron­pos­ti ini­me­ne, sõnu­mi­saat­ja, Fa­ce­boo­ki, Twit­te­ri või kiir-sõnu­mi­te ini­me­ne…” Kõige suu­re­mas se­ga­du­ses on te­ma hin­nan­gul um­bes 30-aas­ta­sed, kes va­li­vad ühe või tei­se ka­na­li. Üle 40-aas­ta­sed ee­lis­ta­vad sel­gelt te­le­fo­ni ja al­la 25-aas­ta­sed on pii­sa­valt mit­mekülg­sed, et tul­la toi­me eri va­hen­di­te­ga. 

Soikuv suhtlus

Tõepoo­lest. Ühe­le mu tut­ta­va­le po­le min­git mõtet mei­li saa­ta. Ilm­selt loeb ta se­da um­bes viie päe­va pä­rast ega vas­ta ku­na­gi. Küll aga klõbis­tab ta pi­de­valt MSN-is. Tei­ne kir­ju­tab mei­li­des­se ime­lik­ke rep­lii­ke, mis jää­vad seal liiga na­piks ja muu­da­vad suht­lu­se kui­da­gi in­fo­vae­seks. Üks klas­si­vend aga al­les tut­vub mei­li­de saat­mi­se ime­li­se maail­ma­ga. Aad­ress tal küll on, aga ilm­selt ei loe ta oma kir­ju roh­kem kui paar kor­da kuus ja te­ma­ga lä­vi­da ai­tab vaid te­le­fon.

Mõne­le mu bul­gaar­la­sest tut­ta­va­le osu­tus hoo­li­kalt kom­po­nee­ri­tud e-kir­ja­de va­he­ta­mi­ne sel­gelt üle jõu käi­vaks. Sky­pe ja MSN olid nen­de ka­na­lid. Mi­na neid ei tar­vi­ta ja nüüd on­gi suht­lus har­vaks jää­nud. Jär­je­kord­ne tut­tav, mui­du pa­ras teh­nok­ratt, jääb te­le­fo­ni teks­tisõnu­mi­te­ga  hät­ta. Kur­dab, et nä­pud ole­vat tönt­sid, ja mi­nu või te­ma vä­lis­maa-pe­rioo­di­del ki­pub kiir­suht­lus ära va­ju­ma, sest kõne on ju kal­livõitu. Mi­da roh­kem suht­lus­ka­na­leid, se­da roh­kem võima­lu­si kap­rii­si­de pil­ler­kaa­riks.

Veel 15 aas­tat ta­ga­si oli va­li­da näost näk­ku ja te­le­fo­ni­suht­lu­se va­hel, mi­da val­da­sid pii­sa­val ta­se­mel kõik. Nüüd on sõprus­kon­na eri ka­na­li­tes­se pi­hus­tu­mi­se lõiv üsna ilm­ne. Teh­no­loo­gi­li­ne so­bi­ma­tus, hoia­tab Hes­se, võib pu­rus­ta­da ka lä­hi­suh­teid. Kui sa suht­lus­part­ne­ri­le uue­le ka­na­li­le jä­re­le ei tu­le, saa­bub vai­kus. Si­de­pi­da­mi­ne, mis on nii­gi ener­gia­ma­hu­kas (mi­da põne­vat ma siis pa­ja­tan?), muu­tub veel­gi nõud­li­ku­maks, sest nõuab uue tund­ma­tu ka­na­li­ga ko­ha­ne­mist.

Kui­das se­da nüüd ka­su­ta­da­gi? Ja miks pean ma si­se­ne­ma min­gis­se uu­de kesk­kon­da, kus ma võin se­ga­dus­se sat­tu­da, kui võin ju liht­salt he­lis­ta­da? Ah jah. Te­ma pu­hul po­le he­lis­ta­mi­sest ka­su, sest liin on ko­gu aeg kin­ni. Saa­dan siis pa­rem sõnu­mi.