PRIIT SIMSON: Vabandust, ma pole Facebookis
(27)Esiteks olin Netlogist kuulnud vaid reklaamteksti jagu – et on selline võrgus tegutsev sotsiaalne keskkond, kuhu osalised pilte ja teksti üles seavad, laias laastus nagu Facebook ja Orkut. Teine kohmetus tulenes sõprusettepanekust. Ei taha küll olla mingi eemaletõrjuv tüüp, aga mis mõttes sõbraks? Me pole ju isegi kunagi kohtunud! Kui Bill Gatesi puhul ulatus sõbrustamis-ettepanekute arv 10 000-ni, võib sellest järeldada vaid üht: ilmselt tähendab sõprus veebikeskkonna harjumatus keeles midagi muud. Tänaval me ju võõraid naljalt ei kõneta ega kuku nendega oma erasfääri jagama. Siin aga pole vaja isegi olla tuttav, et saada juba sõbraks.
Inimestevaheliste suhete tehnoloogiline sobimatus on läänes üha sagedasem jututeema. „Kommunikatsioonivahendite hulk kasvab, kuid võimalus kohata kedagi, kes kõneleb sinu keelt, hoopis kahaneb,” kirjutas Monica Hesse ajalehes The Washington Post. „Tänapäeval võid sa olla telefoniinimene, elektronposti inimene, sõnumisaatja, Facebooki, Twitteri või kiir-sõnumite inimene…” Kõige suuremas segaduses on tema hinnangul umbes 30-aastased, kes valivad ühe või teise kanali. Üle 40-aastased eelistavad selgelt telefoni ja alla 25-aastased on piisavalt mitmekülgsed, et tulla toime eri vahenditega.
Soikuv suhtlus
Tõepoolest. Ühele mu tuttavale pole mingit mõtet meili saata. Ilmselt loeb ta seda umbes viie päeva pärast ega vasta kunagi. Küll aga klõbistab ta pidevalt MSN-is. Teine kirjutab meilidesse imelikke repliike, mis jäävad seal liiga napiks ja muudavad suhtluse kuidagi infovaeseks. Üks klassivend aga alles tutvub meilide saatmise imelise maailmaga. Aadress tal küll on, aga ilmselt ei loe ta oma kirju rohkem kui paar korda kuus ja temaga lävida aitab vaid telefon.
Mõnele mu bulgaarlasest tuttavale osutus hoolikalt komponeeritud e-kirjade vahetamine selgelt üle jõu käivaks. Skype ja MSN olid nende kanalid. Mina neid ei tarvita ja nüüd ongi suhtlus harvaks jäänud. Järjekordne tuttav, muidu paras tehnokratt, jääb telefoni tekstisõnumitega hätta. Kurdab, et näpud olevat töntsid, ja minu või tema välismaa-perioodidel kipub kiirsuhtlus ära vajuma, sest kõne on ju kallivõitu. Mida rohkem suhtluskanaleid, seda rohkem võimalusi kapriiside pillerkaariks.
Veel 15 aastat tagasi oli valida näost näkku ja telefonisuhtluse vahel, mida valdasid piisaval tasemel kõik. Nüüd on sõpruskonna eri kanalitesse pihustumise lõiv üsna ilmne. Tehnoloogiline sobimatus, hoiatab Hesse, võib purustada ka lähisuhteid. Kui sa suhtluspartnerile uuele kanalile järele ei tule, saabub vaikus. Sidepidamine, mis on niigi energiamahukas (mida põnevat ma siis pajatan?), muutub veelgi nõudlikumaks, sest nõuab uue tundmatu kanaliga kohanemist.
Kuidas seda nüüd kasutadagi? Ja miks pean ma sisenema mingisse uude keskkonda, kus ma võin segadusse sattuda, kui võin ju lihtsalt helistada? Ah jah. Tema puhul pole helistamisest kasu, sest liin on kogu aeg kinni. Saadan siis parem sõnumi.





























