Priit Simson: Süüria sõtta ei tasu tikkuda
Maailmas võtab Süüria sõja tõttu maad rahutus – kui kaua me vaatame seda pealt? Tõsi ta on, maailma avalikkus on sekkunud vähesemagi verevalamise puhul, kui tapetud tsiviilelanike hulk on olnud märksa pisem kui praegu Süürias. Praegu on Süüria sõda nõudnud vähemalt 70 000 inimelu ja põgenikke on vähemasti üle miljoni.
„Venemaa lennutab Damaskusesse lennukitäite kaupa relvi. Iraan varustab raha, instruktorite, agentide ja veelgi suurema hulga relvadega. Ja mida teeb Ameerika? Toetab jõuetut ÜRO rahumissiooni, mis ei suuda teha midagi, et tapmist lõpetada,” kirjutas Washington Posti kolumnist Charles Krauthammer mullu Süüria sõja kohta.
„Kui see nii jätkub, osutub Süüria – mitte Iraak – pöördepunktiks, millest alates ei saa Ameerikat pidada enam selleks, kelleks teda nimetas Bill Clinton – „asendamatuks riigiks,” kirjutas sellesama lehe teine ajakirjanik Jackson Diehl.
Euroopa Liidu poolelt on Suurbritannia ja Prantsusmaa rääkinud vajadusest toetada ülestõusnuid rohkem ja selgemalt relvaabiga.
Süüria üks opositsiooniliidreid Moaz al-Khatib, kes hiljuti teatas oma tagasiastumisest, agiteerib NATO-t laiendama oma õhukaitset Süüria aladele, et kaitsta elanikke president Bashar al-Assadi valitsusvägede õhurünnakute eest.
Minu käik Süüriasse 15.–20. märtsini tekitas küll mõningase arusaama kannatuste ulatusest, mis selles riigis aset leiavad, kuid mitte tunnet, et lääneriikide ulatuslikum sekkumine selle riigi kodusõtta oleks vajalik või kasulik.
See on maa, kus välismaist sekkumist on alati kahtlustatud ja konspiratsiooniteooriad paljunevad meeletu kiirusega. Milleks neile siis jõudu juurde anda? Igasugune ameeriklaste (ja NATO) jõulisem sõtta tikkumine häbimärgistab opositsiooni paugupealt. Lõppude lõpuks sisaldab hetkel üks menukamaid hitte, „Lase jalga, Bashar” otsest süüdistust, et presidendi tädipoeg on USA agent. Eks seegi pidi rahva hingekeeli puudutama.
Ja see polnud üksik autori mõttepuhang. „Ameeriklased võiksid selle kohe lõpetada, kui nad vaid tahaksid,” ütlesid paar vestluskaaslast, ilmselgelt pidamata silmas sõjalist sekkumist. Küsimuse peale, mida peaks ülejäänud maailm tegema, kas te tahaksite NATO sekkumist, jäid vastused ebalevateks. Sealse rahva uhkust ja sõltumatusehimu ei maksa alahinnata.
Opositsioonil asi edeneb
Kas Venemaa ja Iraan tegutsevad? Kas opositsioonil on halvemus? Jah, muidugi on halvemus relvastuses. Kuid ikkagi on opositsiooni hoitud alad laienemas ja valitsusvägede valduses olevad alad kahanemas. Assad kuuleb juba mitu kuud halbu uudiseid.
Jutud sellest, kuidas opositsioonivägesid takistab võimsamate õhutõrjerelvade nappus, on asendunud uudisteagentuuride teadetega, et valitsusvägede õhurünnakute võimed on langenud. Ise Raqqah linnas viibides pidin tunnistama, et nii see paistiski olevat. Nähtud rünnakud polnud küll sellise intensiivsusega, et oleks suutnud pühendunud üksusi piisavalt takistada.
Islamivõitlejate relvavarud võivad küll olla veidi paremad kui ilmalikuma Vaba Süüria Armee üksuste omad, kuid ega nemadki saa kiidelda. Põhiline probleem ongi selles, et ehkki lääs sooviks ehk Süüriasse mingisugust ilmalikumat „uut Türgit”, aga selleks peaks seesama ilmalik tiib reaalselt sõdima. „Aga nad ju ei sõdi, nad sõdivad Facebookis,” märkis tuttav al-Arabyia ajakirjanik.
Süürlased peavad selle võitluse ise lahendama ja tagajärgedega hakkama saama, vastasel juhul tundub neile jällegi, et keegi teine on milleski süüdi.
