PRIIT SIMSON: Rahvaliit: allakäigu anatoomia

Erakonna edurivi on nii noor ja võõras, et isegi oma liikmed ei ole neid õieti omaks võtnud ega kippunud eurovalimiste päeval häält andma. Ja kui ikka erakonna esimees Karel Rüütli kogub kohalikel valimistel Tartus 200 häält, on erakonna tuleviku üle eksistentsiaalsete mõtete heietamine igati põhjendatud. Olukorda ei ravi ka kohalikuma tähtsusega võidud ega matemaatilised tehted, mille kohaselt kõik valimisliidud, kus vähegi rahvaliitlasi leidub, loetakse Rahvaliidu omadeks. Kunagine Eesti poliitika mõjukas koloss vangub.

Kuid paistab, et noored rahvaliitlased panevad oma hädadele vale diagnoosi ja ühes nendega ka mitmed analüütikud. Seni on kurdetud, et kohtuasjadega kimpus Villu Reiljani taak on see, mis ei lase neil küpses poliitilises konjunktuuris uut Res Publicat etendada. Et Rahvaliit on ikka Reiljani erakond, tehku Karel Rüütli, Kajar Lember ja Anto Liivat mida tahavad. Kuid see vabandus hakkab juba hapuks minema. Kunagised skandaalid mõjutavad Rahvaliidu seisu küll, aga ilmselt pole põhihäda selles. Skandaalid saadavad ju poliitikuid ikka ja ometi on isegi skandaalseimad neist suutnud luua endale valijaskonna, kelle usk on kristalliseerunud ja kaljukindel. Põhjust vihata võib ju olla, kuid sellele saab vastu seada põhjuse armastada. Üldise meediakära taustal pole pealiskaudsemal valijal eri skandaalide raskusastet kuigi lihtne eristada. Reiljan suutis 2007. aastal värske skandaaliga üle künnise roomata, Rüütli ei tarvitse vanaks läinud skandaaliga seda enam suuta.

Kus on ideed?

Milles on siis viga? Häda pole selles, et Villu Reiljan paistab liialt silma. Häda on hoopis selles, et praegune juhtkond ei paista üldse silma, mis sest, et Eesti poliitikas on ju konkurents väike ja kriis pakub opositsioonijõule ohtralt võimalusi. Mis rauda on rahvaliitlased sel suvel ja sügisel tagunud? Jälgin meediat pidevalt, aga eriti midagi ei meenugi.

Aastaga 16 protsenti kukkunud majandus ja 100 000 kandis olev töötute arv peaks põhiteemad üsna selgelt paika panema. IRL-il on sandi seisu vastumürgiks (küll realiseerumata) töökohtade loomise plaan, reformistid on lootused asetanud eurole, keskerakondlased räägivad elavdamise pakettidest. Nende sisuline väärtus on täiesti iseküsimus. Aga millised on Rahvaliidu ideed? Ei meenugi. Ei ole ideid pritsitud. Küsimus pole selles, et noori rahvaliitlasi seostataks Reiljaniga. Küsimus on selles, et neid ei seostatagi millegagi. Valija ei näe neis oma raskuste kergendajat. Ja see on juba ideede ja oskuse küsimus.

Endise esimehe võib üle parda heita, aga see ei aita. Koridorides sosistatud erakonna „ümberpakkimine” ja värskema kaubamärgi alla minek ka ei aita, kuni pole vastatud küsimusele: mida on praegu Eesti poliitikas kõige rohkem tarvis teha ja kuidas neid ideid levitada? Õige diagnoos on sageli pool ravi. Ja kui selle diagnoosini väga kiiresti ei jõuta, pole Rahvaliidul enam pikka pidu.