Priit Simson: Ja kriisi parim riik on… Poola!

Kes ja kas on kriisi võitja ja uue edumudeli eksportija, on kuum küsimus. Mis seal ikka, võtame SKT kasvu-kahanemise arvud kriisi algusest alates, ütleme vahemikus 2008–2011, ja arvutame keskmise aastatempo. Kindlasti leidub neid, kes ütlevad, et sisemajanduse kogutoodang pole see õige näitaja, aga lõpuks – majandusinimesed need näitajad leiutasid, siis leppigu nendega.

Milline on siis nelja kriisiaasta tulemus? Kõigepealt hea uudis. Meil on läinud ikkagi paremini kui Lätil. Nemad on Eurostati andmete järgi nelja aastaga langenud keskmiselt ligi neli protsenti aastas. Meie seis on parem.

Eesti Baltikumis teine

Nüüd aga kehvemad uudised. Eesti langes keskmiselt kaks protsenti aastas. Kriisi alguse suur kukkumine ja hilisem taastumine annab kokku ikkagi miinusesse ulatuva keskmise kasvutempo. See ei anna meile esikohta ka Balti riikide seas. Juhib Leedu ühe protsendiga.

Kas peaksime minema hoopis leedulaste juurde küsima, kuidas majanduspoliitikat suunata? Ilmselt mitte, sest nende majandus ei saanud ka buumis sellist hoogu sisse, sestap oli pärastine kukkumine leebem. Kuid need arvud näitavad, et „hea PR-osakonnaga väiksel riigil”, kellena Eestit läänes tuntakse, pole siiski alust kõigi teiste ees dotseerida. Tore, et me pole pidanud minema, müts näpus, kellegi juurde abi paluma. Aga katastroofi vältimine ja edulugu on kaks eri asja.

Õigupoolest ei näe asi kuigi hea välja ka Ida-Euroopa väikeriikide liigas. Tšehhid suutsid hoida 0,7-protsendist kasvutempot, bulgaarlased samamoodi. Slovakid, kes muu hulgas said ka euro meist varem, kasvasid nelja kriisiaasta jooksul sama palju kui Eesti majandus kahanes – kaks protsenti.

Jah, kindlasti pole SKT kasv ja kahanemine ainus võimalus asja vaadata. Leedulastel on omad probleemid, näiteks pole nende tööpuuduse näitajad meiega võrreldes kiita. Aga vähemalt oli nende SKT inimese kohta suurem kui kriisi algul, Eestil seevastu veidi väiksem. Slovakkidel on see aga samal tasemel.

Eestis üritatakse küll pidevalt väita, nagu poleks Poola kogemusel mingit tähtsust, sest nende zloti kurss kriisi algul langes ja see tähendas reaalset vaesumist. Samuti sedagi, et Island, mille kukkumisnäitajad olid statistika järgi suhteliselt tagasihoidlikud, kukkus tegelikult rohkem.

Propagandast ei piisa

Islandi puhul võib sellega nõus olla, Poola mahakandmine (üle kolme ja poole protsendi kasvu aastas) on aga kahtlasem. Island ongi per capita SKT näitajate poolest kriisieelsega võrreldes selgelt allpool. Nüüd võib aga öelda, et Poola per capita SKT on suurem kui kriisi algul – haruldane juhtum. Poola majandus on aga liiga suur ja selle käekäik buumiaastail liiga erinev, et järeldused oleksid otseselt kohaldatavad.

Mida see kõik kokku tähendab? PR-edu on Eestil kõvasti olnud, seda ei saa eitada. Kuid selle edu jõudmine meie pangakontodele nõuab veel aega. Eelmisel nädalal Istanbulis ja selle ümbruses käies oli ilmne, et türklased võivad küll imetleda meie võimalust viisata reisida, kuid vähemasti majandus-edu alal pole neilt imetlust loota. Maa on täis töötavaid kraanasid ja Türgi viimase nelja aasta kasvutempo on Eesti omast keskmiselt viis protsenti kiirem. Kui Eestit esitletakse majandusliku eduloona, siis mis asi on Türgi temaga võrreldes? Mitte et ma tahaksin kutsuda üles enesehaletsusele – lihtsalt tase, mida püüdma peame, on palju kõrgem.

Kes siis saab minna nelja kriisiaasta järel teisi õpetama? Praeguse seisuga võiksid need olla ehk väikesed riigid siitsamast – Põhjamaad, kes tundsid küll kriisituuli, kuid seisavad endiselt kindlalt. Ja dogmaatilise iseenese tarkuse asemel tasuks ehk ka Bratislavas ja Varssavis silmad lahti teha.