PRIIT SIMSON: Avatud majandus, ummuksis mõte

See on hoopis väike ja suletud, varjatud sissetungiva majandusmõtte eest nagu Krimmi lõunarannik külmade põhjatuulte eest. Isegi riigikogu rahanduskomisjon pea­aegu ei tee välisvisiite ega saa teada, kuidas mujal maailmas asjad käivad. Välisvisiidid on väliskomisjoni asi. Kriis ja majandusprobleemid on kõikjal inimestel keelel ja meelel, aga mitte näiteks eestlaste raamaturiiulil. Ometi oleme end pidanud tubliks luterlikuks raamaturahvaks. Igasuguseid elektroonilisi vidinaid võtame üle kiiresti, ideede osas mängime aga tigu.

Poest leiab lõbusaid bestsellereid, nagu Robert Kiyosaki „Rikas isa, vaene isa” ja  Stephen Dupleri ning Steven Levitti „Freakonomics. Hullumajandus”. Meelelahutuslikku business’i on omajagu, tõsisem economics aga puudub sootuks. Mujal maailmas küsivad majandusteadlased, et kas me nüüd oleme kõik keinsiaanid, kas senised arusaamad on põrmu paisatud, mida õpetab meile majandusajalugu. Ainuüksi 2008. aasta finantskrahhist on maailmas ilmunud inglise keeles hunnikute viisi raamatuid, nõudes vabaturu taltsutust, jälgides valitsuste sekkumist või ka arvustades sekkumismeetmeid. Sõnaga, debatt käib.

Kus on uuem kirjandus?

Aga millest meie, eestlased räägime, kui isegi läinud sajandi ühe mõjukama majandusteadlase, John Maynard Keynesi töid pole eesti keelde tõlgitud? Riigi kohta, kus majandusõpingud on tuhandete noorte lemmikvalik, on see piinlik tõsiasi. Nemad võiksid ju ometi olla sihtrühm. Mida on käimasoleva kriisi kohta eesti keeles avaldatud? Kui paksemad parteilised bukletid välja jätta, siis mitte midagi. Eesti 15–16-protsendine majanduslangus on sellise huvipuuduse vääriline palk. Tavaline Eesti värk, läänest võtame üle vaid haiguse, aga mitte ravi.

Just majandusvaldkond on teiste elusfääridega võrreldes eriti stagneerunud. Sotsiaalteaduste alal tõlgitakse mürinal nii uuemaid kui ka vanemaid baastekste – Michel Foucault, Pierre Bourdieu, Jean Baudrillard ja teised mitte just lihtsalt loetavad prantsuse mõtlejad on kõik maakeeles olemas. Avatud Eesti Fond on asja suuresti oma vedada võtnud ja pole mingit juttu, et keerukamaid tekste ostku filosoofiahuvilised ise välismaa poodidest. Eesti keel on kultuurkeel – ja sellega on kõik öeldud.

Sama seis sõjanduses. Klassikud kaugetest sajanditest – Sun Zi, Sun Bin, Carl von Clausewitz on tänuväärselt eestindatud, Peter Pareti „Nüüdisaegse strateegia kujundajad” pakub samuti laiahaardelise ülevaate klassikutest. Lisaks sellele potsatab pea igas kvartalis poelettidele mõni uuem töö, näiteks Michael Gordoni ja Bernard Trainori käsitlus Iraagi sõjast „Cobra II”. Uue sajandi sõjanduskirjandust on terve virn. Seda rida rahastab omalt poolt ka kaitseministeerium. Mida on majanduskirjanduse alal vastu panna? Keda meie koolid koolitavad rohkem, kas majandus- või sõjandusspetse?

Jah, 18. sajandi klassika, Adam Smithi „Uurimus riikide rikkuse iseloomust ja põhjustest” on kenasti olemas, aga seal, kus sõjandusel on pakkuda mitu iidset klassikut, annab majandus vaid ühe. 20. sajandi töödest on tõlgitud ainult liberaale. Milton Friedmani „Kapitalism ja vabadus”, „Valikuvabadus”, sa­muti Friedrich Hayeki „Tee orjusesse”. Need on kümnendite vanused tööd.

Stagnatsioon pärast Friedmani

Aga kus on uued asjad? Pärast Friedmani tõlkimist on saabunud stagnatsioon. Miks eesti keelde ei jõua Nobeli majandusauhinna saanute tööd? Miks ei võiks eesti keeles sel talvel ilmuda näiteks Paul Krugmani uuskeinsiaanlust toetav raamat „The Return of Depression Economics” ning kevadel finantskriiside korduvusest jutustav „This Time is Different” Carmen Reinhartilt ja Kenneth Rogoffilt?

Miks ülikoolid seda ei tee? Miks Eesti rahandus- ja majandusministeerium midagi ette ei võta? Kuni selliseid raamatuid tõlgitud pole, jääb madalamaks ka siinse avaliku debati tase. Jah, alati on võimalus, et inimesed ikkagi ei loe raamatuid, kuid kui uus mõte jõuab poeriiuleile, on neil vähemalt võimalus. Siis ehk ei pea me jälle kuulama seda, kuidas rahvaesinduse rahanduskomisjoni esimees teatab, et 1930. aastate kriis tähendas Keynesi ideede surma. Maailma arenenud riigid, kes kasutavad praeguse kriisi leevendamiseks just nendest ideedest võrsunud majanduse stiimulipakette, pole vist sõnumit kätte saanud.