Priit Simson: Asendus asendamatule valitsusele
Kui kompra koguneb, kriisid kuhjuvad ja reitingud langevad, tulevad parteide tagatoad kokku ja teevad ühel hetkel otsuse jätkata kuidagi teistmoodi. Näiteks moodustada uus valitsuskoalitsioon. Või kui langeva reitinguga erakond ei tee seda ise, teevad seda tema eest teised.
Selline ümberpakkimise tava aitab pisut auru välja lasta, suurendab valitsusse jääjate toetust ja langetab väljaheidetute reitingut. Poliitpublik ei ole eriti kaastundlik ega otsi õiglust. Kellegi koalitsioonist väljaheitmine, olgu kasvõi kõige otsituma põhjendusega, ülendab ülemängijat ja alandab väljaheidetu seisundit. Pealtvaatajad kalduvad hoidma pöialt pigem võitjale.
See on ilmselt ka põhjus, miks näiteks Reformierakond ikka ja jälle partnereist tüdimust tunneb. 2002. aastal heitsid nad üle parda Mõõdukad ja Isamaa, 2003. aastal Keskerakonna, 2005. aastal Res Publica ja 2007. aastal taas Keskerakonna ning 2009. aastal sotsid. Nagu näha, see toimib. Praeguseks on nad juba 1999. aastast saadik katkematult valitsuses olnud.
Liigutama hakkamiseks peaks põhjust jätkuma. Reformierakond, mida veel septembris toetas 33% küsitletuid, pälvis nüüd veel kõigest 21,4% toetuse, osutavad TNS Emori uuringud. Ja ehkki rahandusminister Jürgen Ligi kuu aja tagustest sõnavõttudest loeti välja, et praegune Reformierakonnast ning Isamaa ja Res Publica Liidust koosnev valitsus on asendamatu, lubab nii algeline matemaatika kui ka lähim ajalugu oletada, et mõni variant on siiski veel vähemalt hüpoteetiliselt võimalik.
Kolm on palju
Järgnevalt väike ülevaade võimalustest, kuidas asendamatuid ikkagi asendada saaks. Suhteliselt lihtne oleks moodustada Reformierakonna ja Keskerakonna baasil kolmas KeRe-valitsus. Nende varasemad koosvalitsemised on olnud üsna edukad. Majandusminister Juhan Partsi ametiajal toimunud Estonian Airi elu käkkikeeramine annab selleks hea ettekäände. Uus koalitsioon annaks riigikogus kokku selge enamuse: 54 häält, vähe osapooli, mis teeb võimujagamise lihtsamaks. Häda oleks aga selles, et keskerakondlaste jaoks on Reformierakond praegu kõige vastandlikum jõud, kõigi teistega on põhimõttelised sotsiaal-majanduslikud erimeelsused väiksemad.
Eeldatavasti üsna suured ohvrid läbirääkimistel kummagi osapoole jaoks vähendavad aga selle teostumise tõenäosust, nagu ka must kass, mis 2007. aasta pronksiööde aegu kahe erakonna vahelt läbi jooksis. Tõenäoliselt ei saavutaks Keskerakond vajalikke maksupoliitilisi mööndusi ja kooslusest lahkuks võitjana Reformierakond – nagu mitu korda varemgi.
Riigikogus jaguks vabalt hääli Reformierakonna ja sotsiaaldemokraatide koalitsioonile – 52 häält. Jällegi seisneb kombinatsiooni tugevus selles, et osalisi on ainult kaks, hea on võimu jagada. Sotsiaaldemokraatide probleem seisneks samuti selles, et nad peaksid koostööd tegema nendega, kes on nende seisukohast justkui Eesti elu põhiprobleem nii sotsiaalse mõõtme nõrkuse kui ka poliitika stiili mõttes – neetult upsakaks läinud Reformierakonnaga.
Kui uue valitsuse loomise eesmärk oleks põhimõttelisem – karistada reformierakondlasi nende ülbe stiili eest ning ühtlasi teha sotsiaalvallas ja majanduses veidi teistsuguseid valikuid –, oleks mõistlikum teha Reformierakonnale kambakas. IRL-i, Keskerakonna ja sotsiaaldemokraatide häälte ühendamisest tekiks võimas 63-pealine koalitsioon. Reformierakond on pikalt olnud turuliider, tõmmanud endale nii kõvasti hääli kui ka häid inimesi, keda kandidaatideks panna.
Võimu jagamise raskus
Kambaka põhikasu osalistele seisneks eksperimendis, mis näitaks, kuivõrd on reformistid opositsioonis üldse eluvõimelised. Paljud liitunud on ju tulnud ennekõike heal ajal. Reformierakonna edasise nõrgenemise korral jääks kõigile ülejäänutele tublisti hääli.
Asja nõrk külg on see, et osalisi on liiga palju. Ministrikohti tahaks kahe asemel kolm erakonda. IRL peaks sel juhul tõenäoliselt leppima väiksema ministrite arvuga ega ole sellepärast ilmselt eriti motiveeritud. Ilmselt tuleks neil ka Keskerakonnaga koalitsiooni minnes kõigepealt siseopositsioon summutada – ikkagi nn vene kaart.
Eesti ajalugu tunneb ka vähemusvalitsusi. Olulisemate otsuste läbisurumiseks vajab see koalitsiooni mittekuuluvate jõudude toetust. Teoreetiliselt oleks võimalik näiteks „Reformivaba vähemusvalitsus”: IRL-i ja Keskerakonna telg (44 häält), mis teeks mingi pakkumise demokraatide ühendusele (kokku 49 häält) ja manööverdaks pidevalt lisahäälte nimel sotsiaaldemokraatide ja reformierakondlaste vahel. Vähemusvalitsus oleks praeguses küllalt kompromissitus poliitkliimas ehk isegi teretulnud: keegi ei saa enam täielikult oma tahtmist, nagu praegu pidevalt juhtub, ja eelarvesse tuleks ilmselt kirjutada olulisemaid mööndusi opositsioonile. Kuid sellise kaadervärgi pidev kooshoidmine nõuab päris tugevaid pingutusi ja poliitilist geeniust ning jääb kahtlus, kas see ikkagi kujuneks töövõimeliseks.
