Priit Roosimägi: Eesti palkadest faktipõhiselt
Kirjutavas ajakirjanduses on viimastel kuudel maad võtnud arutelu palkadest. Peamisteks märksõnadeks on minu silmis saanud ebavõrdsus, ettevõtjate ahnus, ettevõtjate saamatus pakkuda töötajatele väärilist palka jne. Jääb mulje, justkui Eestis oleks masust alates midagi oluliselt vales suunas liikuma hakanud.
Pean tunnistama, et sellist käsitlust lugedes on ka mind aeg-ajalt kahtluseuss närinud – äkki tõesti on olukord Eestis viimaste aastatega oluliselt halvemaks läinud? Erinevalt paljudest emotsionaalsetest kirjutajatest otsustasin enne arvamuse avaldamist konsulteerida statistikaga ehk isikliku piiratud tunnetuse asemel tugineda üle-eestilistele faktidele.
Hüpotees nr 1: Eesti üldine palgatase on ebaõiglaselt madal
Ebaõiglaselt madal siin kontekstis tähendab, et palgad on viimastel aastatel tõusnud (oluliselt) aeglasemalt, kui üldine majandusareng seda võimaldaks. Väidet on üpris hõlbus kontrollida. Selleks piisab laias laastus sisemajanduse kogutoodangu (SKT) inimese kohta ning keskmise palga muutuste võrdlemisest.
Arvud näitavad, et kuni masuni tõusid palgad majanduse üldise kasvuga küllalt käsikäes. Masu tõi kaasa aga SKT tugeva languse ning muidugi ka töötuse tõusu. Samal ajal jäi palgatase küllalt muutumatuks. Pärast mulli lõhkemist on majandus õnneks taas kasvule pöördunud, kuid pole siiani veel palkade üldisele tasemele järele jõudnud. Sellest tulenedes tasuks küsida: mille arvelt peaks palku õigupoolest tõstma? Ja veel nii, et töötuse määr seetõttu taas üles ei roniks? Siit jõuame järgmise hüpoteesi juurde.
Hüpotees 2: Eesti ettevõtjad on kasumiahned ja seetõttu ei ole nõus kasumi arvel palkasid tõstma
Seda, kas kasumid on „liiga suured” ja/või palgad „liiga väikesed”, saab vaadata selle järgi, kuidas nende osakaalud on SKT-s ajas muutunud. Vaadates eelmiste aastate seisu, on selgelt näha, et majandusbuumi lõppedes 2008–2009 langesid ettevõtete kasumid kiiresti ning kasumi osakaal SKT-st pole siiani krahhieelsele tasemele naasnud. Palkade osakaal on aga säilinud krahhieelsel tasemel.
Tasub juhtida tähelepanu, et pärast masu on tõusnud just nimelt maksude osakaal, mis näitab, et riik on senisest suurema osa SKT-st võtnud n-ö ümberjagamiseks. Samuti on tõusnud põhivara kulumi osakaal, mis näitab, et ettevõtete investeeringute tase on olnud küllalt kõrge (ettevõtjad pole kasumit niisama taskusse pannud, vaid selle tagasi ettevõtlusse investeerinud). Miski aga ei viita sellele, justkui oleks praegune palkade osakaal SKT-st „liiga madal” või ettevõtete kasumite osakaal „liiga kõrge”.
Hüpotees 3: „keelustame” madalapalgalised töökohad, siis hakkab Eesti majandus kiiresti kasvama
Juba oma olemuselt on tegemist käsitlusega, mis ei vasta ühelegi tõsiseltvõetavale majandusteooriale. Käsitluse aluseks on justkui arusaam, et Eesti majandus pole viimastel aastatel piisava kiirusega kasvanud (väited stiilis „kui ettevõte ei suuda piisavalt kiiresti piisavalt kõrget lisandväärtust toota, et kõigile töötajatele senisest oluliselt kõrgemat palka maksta, siis peabki ta pankrotti minema”).
Eurostati andmed näitavad, et Eesti majanduskasv on pärast masu olnud kiirem kui ülejäänud Euroopa Liidus ja euroalal keskmiselt. Kui vaadata viimase kolme aasta majanduskasvu (2010–2012), on Eesti majanduskasv olnud Euroopa Liidus konkurentsitult suurim! Seda arvestades on raske mõista, kuidas saab Eesti majanduse taastumist pärast masu liiga aeglaseks pidada. Eeldada, et seda oleks võimalik veel kuidagi regulatiivsete meetmetega forsseerida, tundub üha võimatum.
Hüpotees 4: keskmine palgatase petab, maad on võtnud kohutav ebavõrdsus
Statistikaamet mõõdab leibkonnaliikmete ebavõrdsust kvintiilide suhte kordajaga (mitu korda rohkem palka saavad enim teenivad 20% inimestest kõige vähem teenivast 20%-st) ja Gini koefitsiendiga (väljendab võrdsust skaalal nullist üheni, kus null tähistab, et kõigi inimeste sissetulek on võrdne, ja üks tähistab, et sissetulek on ainult ühel isikul ning ülejäänutel see puudub).
Viimased andmed pärinevad praegu 2011. aastast ja selle seisuga on näha, et ebavõrdsuse näitajad on mõnevõrra tõusnud. Kuid siin tuleks silmas pidada siiski vähemasti kaht aspekti. Esiteks, võrreldes 2000-ndate ebavõrdsuse vähenemisega on viimase paari aasta negatiivsed arengud olnud tagasihoidlikud – ebavõrdsuse tõus pole kindlasti olnud katastroofiline. Teiseks, majandusbuumi tipus oli Eesti palgastruktuur muutunud jätkusuutmatuks – näiteks vastava hariduse ja väljaõppeta lihttöölised said kinnisvarabuumi toel nõuda ehitusel väga kõrget töötasu – ja selline olukord lihtsalt ei saanud jätkuda.
Seega pole käsitlustel massilistest ebaväärilistest ja ebaõiglaselt madalatest palkadest faktipõhist alust. Loomulikult vajab ühiskond seisukohtade paljusust, kuid need seisukohad peavad olema argumenteeritud ning põhinema faktidel, mitte irratsionaalsetel hirmudel, isiklikul kadedusel üksikute kõrgepalgaliste vastu, klassivihal või millelgi muul destruktiivsel.
Priit Roosimägi,
majandusanalüütik
