Poolharitlased ja kõiketeadjad
Olgugi et töötamise ja õpingute ühildamine võib ehk olla mõistlik määral, mis toetab õpinguid ülikoolis. Väidetakse, et tubli tudeng saab korraga hakkama nii täiskohaga töötamise kui ka õppimisega.
Jah, ehk isegi on võimalik käia kohal loengutes ja seminarides, aga ülikooliõpe on palju enamat kui vaid kohalkäimine. Ülikoolihariduse esmaseks eesmärgiks peaks olema iseseisva tööharjumuse, kriitilise mõtlemise ja lahenduste leidmise kujundamine. Kõik see ühtekokku peaks looma tugeva vundamendi, millele toetudes saab lahendada elus ettetulevaid mittestandardseid probleeme ning mis võimaldab oma haridusse tänapäeva muutuvates tingimustes üha uuesti panustada. Õppejõuna näen, et töötamise kõrvalt statsionaarses õppes teise, kolmanda, neljanda prioriteedina õppimine on enesepettus, mille tulemusena diplomeeritakse „kõigest kõiketeadjaid” ja lõpliku tõe kuulutajaid.
Olen nüüd mõningase kummastusega jälginud kõrgharidusreformi raames käivat debatti ainekava täitmise vajalikkuse ja võimalikkuse üle (haridusminister Jaak Aaviksoo teatas tasuta kõrgharidusele üleminekut tutvustades, et tasuta haridus eeldab õppekava täitmist sajaprotsendiliselt, see idee langes kriitika alla – toim). Minu õpinguajal võimalusi õppekava osaliseks täitmiseks ei olnudki – täitmata jätmisele järgnes üldjuhul eksmatrikuleerimine. Toona asendati viieaastane diplomiõpe nelja-aastasega. Tänapäeval on nominaalne õppeaeg bakalaureuseastmes lühenenud kolme aastani.
Diplom toob sisse
Ülikooli kõrvalt töötamise – ning sellega pahatihti kaasneva ainekava mittetäitmise ja õpingute venimise – põhjendusena on toodud puudulikke sotsiaalseid garantiisid ja finantseerimist. Õpinguteaegse madala sissetuleku vastu väga head rohtu ei ole, sellega on probleeme igal pool maailmas. Samal ajal on ülikooliõpingud aeg iseendasse investeerimiseks, mitte rahateenimiseks, sest hea haridus tagab tulevikus kõrgema sissetuleku.
USA-s on arvestatud, et keskmine bakalaureusekraadiga ülikoolilõpetaja teenib oma elu jooksul ligi miljon dollarit enam kui keskharidusega eakaaslane. Magistrikraad lisab veel ligi 0,5 miljonit ja doktorikraad 1,5 miljonit dollarit tulu. Saksamaal teenib ülikooliharidusega tööturule siseneja keskmiselt ligi 1,7 korda kõrgemat palka kui kõrghariduseta eakaaslane. Kogu tööea jooksul ületab kõrgharidusega töötaja sissetulek keskharidusega töötaja poolt teenitavat 0,6 miljoni euro võrra. Eesti statistikaameti andmetel on ülikooliharidusega (bakalaureuse ja magistriõppe läbinud) töötajate keskmine palk läbi kõigi sektorite ca 1,7 korda kõrgem kui keskharidusega töötajate palk, doktorikraadi puhul koguni 2,5 korda kõrgem. Seega tasub kõrgharidus ennast ära, isegi kui tööturule sisenemine lükkub hilisemale ajale.
Arvamus „tee pool, aga tee hästi” kõrghariduses ei kehti. Pool ei ole globaliseeruvas maailmas piisavalt hea, sest alati leidub keegi, kes viib asja lõpuni. Olen õpetanud üliõpilasi Saksamaal, USA-s, Hollandis ja Tšiilis ning võin kinnitada, et on maid, kus ülikoolis õpitakse täiest jõust. Ajakirjanduses oli hiljuti juttu, justkui oleks Eesti arengule ohtlik suur hulk madala haridustasemega mehi. Palju suuremaks ohuks võib saada iseseisva tööharjumuseta ja vähese enesekriitikaga kõrgkoolilõpetajate suur hulk võtmepositsioonidel.
Diskussiooni täiskoormusega õppe kui printsiibi kohta on püütud taandada sellele, et on kohutavalt ebaõiglane, kui „üks punkt jääb õppekava täitmisest puudu”. Loomulikult peab ülikooliõpe olema paindlikum ja vajaduse korral tuleb teha erandeid. Eelnevat ei tohiks võtta kriitikana töö kõrvalt enesetäiendamisele. Statsionaarse õppevormi asemel on selleks aga alternatiivseid võimalusi, nagu avatud ülikool ja rahvaülikool.
