PIRET TALI: Balti jaama turul kasvagu palmid?

Mitte et ma armastaks trammipeatustes pummeldavaid asotsiaale, vaid ma armastan seda turgu, mis Kalamaja miljöö juurde kuulub. Miks mitte siis ka turg kaitse alla võtta? Kord lammutatud turgu on taastada võimatu.

Ma ei näe mingit põhjust, miks peaks jaama turg teed andma kuuesajale Toompea vaatega korterile, büroodele ja palmidega tarbimistemplile, mida linnaosa vanem Jüri Jõgeva nii andunult kiidab. Sinna on plaanitud palju sooje ning kalleid ruutmeetreid ja ilmselt lisaks turule ka vähemalt viis kaheksakorruselist maja. Kes neid kortereid seal ostab? Ja selle raha eest? Kinnisvarabuumi languse ajal ja otse raudtee äärde, kus Koplis seisavad kütusevagunid. Ja mis valmis projektiga on silma paistnud selle ala arendaja Guru Projekt, mille esindusisik Ivo Rebane on endine linnaametnik?

Kapitalismi farss

Eestis kordub kapitalism farsina, nagu üldse Ida-Euroopas. Eestlastest, kes end eurooplasteks peavad, on saanud ameerikaliku tarbimisühiskonna andnud pioneerid. Selle farsi lühinägeliku edu võrdkujuks on palmid, autod ja basseinid. Hüper- ja supermarketid. XXL-suured poed ja tarbimismängud.

Näiteks on kas või see Maxima XXX, mida Pärnu uhkelt ootab. Kujutage ette, milline õnn – 11 700 ruutmeetrit kaubanduspinda tuleb linna, kus on 40 000 püsielanikku, kellest suur osa on pensionärid? Väikesesse puust linna Pärnusse, mis ägab viie-kuue marketi  ja kaheksakorruseliste turistikorteritega hoonete piiramisrõngas. Miks on Eestis asjatu loota oma tänava nurga pagarit, kes sulle igal hommikul saia küpsetab?

Mitte kellelegi ei tule pähe  sulgeda Pariisi tüüpilise kvartali juurde kuuluvat turgu. Võin kinnitada – ükski neist ei hiilga steriilsusega. Inimeste hommikused retked sinna värske artisˇoki või lihatüki järele on juba sellised härra Spitzwegi ja Amelie Poulaini väikesed naudingud. Linna inimlik mõõde.

Armsate Eesti memmedega, ajaloolise puust hoonega ning koduaia ploomide ja lilledega Nõmme turu vastu on samuti ristisõda alanud. Kadaka turg, Lõunaturg. Üks kadumas, kaks kadunud. Steriliseeritud. Marketistatud. Keskturule ma ei lähe põhimõtteliselt, mõeldes, mida ja keda see rahastab.

Mind ei eruta ausalt öeldes jutt tervisekontrollist. Olen isegi valmis pidama seda hüpermarketite lobitööks. Samas suurpoodi juba sama võttega selili ei niida – sel on advokaadid ja suhtekorraldus. Ja sellest, kes ei suuda vanal ja uuel kalal “parim enne” markeeringut nägemata vahet teha, on lihtsalt kahju. Nagu inimlikust rumalusest ikka.

Olen jaama turul mitut väärt kokka näinud. Trendirestorani kokka. Ostmas. Olete te oma lemmikrestoranis küsinud, kust kokk liha ostab? Kui ei ole, siis ärge rääkige turu madalast kvaliteedist. Kokk suudab kvaliteetse tooraine ära tunda. Usaldada saab kokka, kellel on oma aed, peenramaa ja karjaaed. Või parema puudusel turg või tuttavad talumehed. Aga kokka, kes käib marketis, ma ei usalda.

Turul on elusad inimesed

Turulkäigu juurde käib jalutuskäik laupäeva hommikul, vestlus tuttava müüjaga, mõni pentsik tüüp, keda kohtad. Õhus hõljuvad õhtusöögi ideed. Värsked ja kaubandusvõrgu jaoks eksootilised kaubad. Mahetooted. Raha, mis ei lähe suurfirma taskusse. Teadmine, et võid valida, nautida lõhnu, inimesi ja personaalsust. Poes käin ikka, aga turg on poe kõrval elus ja ilus.

Armeenlanna, kes puuvilju müüb. Tseburekk turuväravas. Pime vanamees, kes mängib bajaani. Kanaliha müüja, kel on uskumatud kuusekarraga soengud. Tseiloni tee. Marineeritud küüslauk. Värsked soolakurgid. Räimed. Vaarikad. Usbekistani melonid. Lukksepp, kes suudab kõige keerulisema võtme kümne krooni eest valmis teha.

Liigutav oli lugeda Kadri Ibruse lugu pimeda Aare Karu ja tema juhtkoera Pepi poeteekonnast (Kuidas saab pime linnas hakkama, EPL 19.7). Ainus koht, kus pimedat edu kroonis, oli jaama turg. “Balti jaama turul tunnevad paari kõik,” kirjutab Ibrus. “Kalaletis visatakse Pepile paar räime, lukksepp kutsub juba kaugelt hõigates enda juurde ja aitab värvilugejal patareisid vahetada. Lihaleti müüja oskab pimedat inimest kohe aidata, surub vorstijupi talle kindlalt kätte, teisest letist müüakse Pepile konte ja aidatakse rahatähed rahakotti panna.” Seevastu iseteeninduslik pood on pimedale üks suur rist ja viletsus.

Turgu ei saa kuidagi võrrelda mõne hüper- või supermarketi sadade ruutmeetritega. Ainus võimalus marketist auga väljuda on kulutada kolm korda rohkem kui plaanisid, et 120-liitrine ostukäru saaks triiki kaupa täis. Pool visatakse hiljem minema. Ostad asju, mida sa otsima ei tulnud. Teenindajat sa ei kohta. Ja kui leiad, pole tal vähematki aimu, mida ta müüb. Kõike on liiga palju. Ja üldiselt on teenindajal ka ükskõik. Kindlasti leiad sa aga kassajärjekorra, kus võid ühtekokku veeta tunde.

Puhas võib marketis ju olla, aga ka steriilne, hingetu ja ükskõikne. Nagu ka sealne toit – pakendatud, surnud, töödeldud. Kas mõni õun üldse mäletab, millal ta puu otsas kasvas? Sõrmed vajuvad seal mädadest köögiviljadest samamoodi läbi kui turu kolmanda järgu kaubal.

Ma ei saa aru neist, kes peavad perega osteldes veedetud tunde “kvaliteetajaks” ning kaubanduskeskuses kellegi haltuura kuulamist kultuuriks. Ja  peavad sealsamas halva kujundusega putkas kaheldava väärtusega toidu manustamist väljas söömiseks. Sel on nautimisega sama palju pistmist kui arvutiprindil kirjakunstiga. Suurpoodidest oleks nagu saanud kirik, kultuuri- ja seltsimaja korraga. Ainult mida seal kummardatakse?

Keegi ei taha sulgeda Tartu turuhoonet või kinni panna igas Riia reisijuhis välja toodud keskturgu, mis tegutseb esimese ilmasõja aegsetes tsepeliiniangaarides. Või täis ehitada kesklinna turge Budapestis, Helsingis või Kiievis. Mida peaksid otsima turistid, kes praegu jaama turul käivad, klanitud kaheksakorruselisest majast? Kas irvitama Ida-Euroopa glamuuri üle?

Katsed Tallinnasse Kalamajja kalaturgu rajada on liiva jooksnud. Ükski ärimees pole sellega hakkama saanud. Kala polevat. Riias ja Helsingis pole see probleem. Kala on müügil nii elavana kui ka moorituna. Eestis aga mitte.

Turgu lammutada on oluliselt lihtsam, kui seda üles ehitada. Ja kui kellelgi on just väga palme vaja, siis turul on üks puhvet, kus need on juba olemas. Turistid armastavad seda kohta. Ja kaheksakorruselised elumajad pole imerelv asotsiaalide vastu, vaid potjomkinlus.