Pikk samm ajakirjanduse tasalülitamise suunas

See, hr.Vallo Toometi artikkel on katastroof, moraali ehk veel olemasolevate reeglite/normide tapatalgu ja mainida selle artikli juures eetikat - on kuritegu.

VT räägib nõukogude-ajast kui võrreldavast mõistest. Need kaks aega - nõuka-aeg ja eesti-aeg - ei ole mingil kombel sarnased. On aga jäänused eelmisest ajast taagana meid rõhumas ja ahistamas. Üks selline kari on VT ditürambitud nn. vaba kodaniku salakaebus oma töökohal või kõrvaltnähtust omaenda riigi peale. See inimene ei lähe mitte oma otsese ülemuse või asutuse direktori juurde, et vaba inimesena rääkida/kurta ebakõla vms. peale, vaid hermansimmib.
Mis saab veel moraali vastasem olla? Vaba inimese olemuse pöörab ajakirjanik salaja ja nurga tagant susija "kangelaslikkuseks".
Lugege plokki artiklist, mis algab sõnadega: "Ajakirjandus on vaba..." ja kus ametniku ausus pannakse võrdseks info jagamisega võõrale ehk väljaspoolsele, tuues põhjenduseks oma asutuse(riigi) heaolu. Mis inimene see INIMESENA olla võib, kes räägib võõrale, aga senisele omale vaatab hea näoga otsa ja mõtleb, "..nüüd ma sulle panen!"
Meenutagu ajakirjanik V.Toomet juba pea sajand tagasi kirjutatud A.H.Tammsaare romaanist Vanapagana külje alla salaja Kaval-Antsu poolt saadetud varastajast noorikut, kes viis mida-iganes kodust välja.
Just sellist nn.allikat ülistab nüüd ajakirjandus - moraalitut ja oma riigi eetika lammutajat.
...............
Kuid selles artiklis on isegi hullem joon sees, mille kõrval kahvatub see salajasusija allikas üldse.
Kui meie riigis on ikka veel sees korruptsioon ehk varastamine nõuka-aja mõistes, on oma riigi üle irvitamine ja oma riigi(korra) halvustamine „rahvas küll teab-räägib ja irvitab” kujul, on vaba kodaniku ehk omaenda riigi taastanud inimese pilastamine nn. salakaebajast patrioodiks kujul: "...aus patrioodist ametnik ei julge enam ajakirjanikule anda infot..",

siis on meist, ausast ja julgest inimesest ajakirjanduse abil tehtud (või teha tahetud) arg ja vääritu värd.

Julm ja vääritu, moraalitu artikkel, ehtne nõuka-aja ülistamise kantimine meie aegruumi.

Ptüi!

656SE tekst.

Link - http://www.riigikogu.ee/?page=en_vaade...

Soovitan Hr Edgar Pugil see läbi lugeda. Millegipärast mulle tundub, et ta ei ole seda teinud.

Samuti Lisa 1, milles Riigikohus annab omad kommentaarid, kuidas nad tulevikus seda seadust rakendavad.

Nõukogude ajal pandi inimesed, kes armastasid oma maad ja olid ausad, need pandi vangi. Siis olid nad kurjategijad ja nüüd patrioodid.

Riigikohus Lisa 1:

Seega ei ole tegemist ei varalise ega mittevaralise kahju hüvitamise nõudega, vaid sisuliselt VÕS § 1055 järgse nõudega, kus soovitakse kohe mõista välja n.ö hoiatuseks rahasumma

8. Sisuliselt on tegemist karistusliku kahjuhüvitusnõudega rikkumise eest, mida pole veel toime pandud. Sellise nõude vajalikkust on raske näha, samuti võib sellega tekkida põhiseaduslikke probleeme

10. Muudatuste tegemine eraõiguslike õiguskaitsevahendite süsteemis toob paratamatult kaasa küsimuse, kas samasugust preventiivse (karistusliku) kahju hüvitamise nõuet ei peaks siis kohaldama ka riigivastutuse juhtudel, olgu ka nt riigiasutuste pressiteadete avaldamise korral (mida praegu lahendatakse halduskohtumenetluses), st suurendama riigi võimalikku varalist vastutust. Vastasel juhul koheldaks kahju kannatajaid ebavõrdselt.

SEE ON EUROOPA LIIT, MITTE NSVL ega ENSV:

Näiteks Euroopa Nõukogu soovitus (2000) nr 7 „Ajakirjanike õiguste kohta mitte avaldada oma allikaid“ sätestab, et allika avaldamist ei tohi nõuda, välja arvatud, kui pole vaieldamatult tõestatud, et: 1) puuduvad mõistlikud alternatiivid allika avaldamisele või on need ära kasutatud avalikustamist soovinud isikute või avaliku võimu poolt, ja 2) õigustatud huvi allika avalikustamiseks kaalub väga selgelt üle avaliku huvi mitte avalikustada,

et: - on ümberlükkamatult tõestatud, et avalikustamine on vajalik,
- asjaolud on eluliselt tähtsad ja tõsise loomuga,
- avalikustamise vajadus on identifitseeritav kui reageerimine olulisele sotsiaalsele vajadusele.

Viimatikirjeldatud põhimõtetest lähtub prokuratuur ka täna.

!!!!!

3. Preventiivse või karistusliku kahjuhüvitise sisseviimine Eesti õigusesse ei ole põhjendatud. Karistuslik kahjuhüvitis on käibel enamasti üksnes Anglo-Ameerika õigusriikides, eelkõige USAs, kus on ka hakatud seda viimasel ajal kritiseerima ja piirama. Kontinentaal-Euroopa tsiviilõiguse allikad ei näe ette karistuslikku kahjuhüvitist ning seda ei peeta Euroopa õigusega kooskõlas olevaks

Jne.

Riigikohus kaitseb Euroopa Liitu ja Lang ENSV-d ?

Kas see ligi nädal aega meedias laiutava valitsuse ja ajakirjanduse vahelise vastuolu kajastamine ei ole mitte kavandatud (salakavalast) püüdest jätta avalikkusele meie õukonnameediaast positiivsem mulje, kui sõltumatust institutsioonist praeguse valitsusliidu paela otsas.
See pael on ju olemas ja seni ilmselgelt nähtav olnud, aeg-ajalt - kas järele lastud, või pingumale tõmmatud.
Kõik aina kiidavad alasti kuninga uusi rõivaid, ometi on ta ju alasti!

Päris keeruline pähkel.Kulutanud ka mitu tundi vaidluse olemusest arusaamiseks ning mõtisklenud valitsuse reakstiooni üle, tundub mulle, et üheks võimalikuks ajutiseks lahenduseks oleks Riigikogul eelnõu valitsusele tagasi anda täiendamiseks. Siinkohal pole ruumi pikemalt argumenteerida. Eelnõu eeldab märksa teistsugusemat ühiskonda kui meil praegu on, seepärast on see lihtsalt varajane/ebavajalik. Muidugi saaks valitsus ka selle tagasi võtta, ent end eile vastasseisu asetanuna ei ole see ilmselt poliitloogiliselt ( ja valitsuse liikmete iseloomu arvestades) võimalik. Lihtne on sõda alustada, ent lõpetamiseks on vaja suuremat mehisust ja arukust.

Tulen kord veel tagasi, sest just rääkisin pikalt ühe inimesega, kes ei olnud rahul meie riigis valitseva ebaõiglusega. Kuid!
Kuid toon siia ühe eetika kategooria - au - mille justnimelt ajakirjandus on muutnud (või väänanud) mahatallatuks, mittemillekski.
.....
Ärgu keegi lugegu järgnevat kui mõistujuttu, sest see on kirjutatud 1600.-ndatel aastatel Georg Mülleri poolt Jutluseraamatus, 25.jutlus, lk.565, kus pastor ehk (hinge-)karjane võrdleb Jeesuse kõrvale ristilöödud kurjategijaid. Et milles asi - meie aegruumis?
Ent Müller ütleb nagu oleks ta siin ja praegu:
"..uskus ta siiski, et tal on armuline Jumal...", see tähendab AU, millest kinni hoida.
Ent Müller ütleb edasi, et teine kurjategija on "..ilma igasuguse lootuse ja usuta..." ehk ilma - AUta - et tal ei olegi millestki kinni hoida.
...............
Kui nüüd meie järgime seda teist, AUta röövlit ja ülistame salakaebajat, kellel pole au, siis oleme jõudnud (jutumärkides) aastasse 1940 ja sealt edasi.

Kommentaarides ei räägita konkreetselt sellest seaduseelnõust.

Miks?

Kas see on juhus?

Kahtlen.

Siit leiab erakondade liikmete nimekirja:

https://ariregister.rik.ee/erakonnad.py...

Ilmselt annab see vastuse ka küsimusele, miks ?

Küsisin eile, mida mõtlesid valitsuse liikmed sellega, et ajakirjandus on ennast üle hinnanud ja kas enne ütlesid ja siis mõtlesid. Aga , pisut järele mõeldes, sain aru, et ministrid näitasid oma selget suhtumist avalikku arvamusse: "Te räägite ja kirjutate siis kui MEIE lubame ja seda , mida MEIE lubame, ärge arvake, et teie OLETEGI neljas võim". Selline arrogantsus näitab, et ajakirjaniku jutt sellest, et siis me saame endale sellise valitsuse jne. on tegelikult liiga pehmelt öeldud, meil ON juba selline valitsus. Kui seadus läbi läheb, tuleb ilmselt toimetustel sisse seada otseliin inimesega, kes ainuisikuliselt TEAB ja OTSUSTAB, mis pälvib avalikku huvi ja mis mitte.

Üsna erakordne minu jaoks aga ma nõustun Andrus Ansipi valitsuse ministrite arvamusega: klikimeedia mõju on vähenenud ja ajakirjandus hindab ennast üle.
Kordan oma eilset mõtet, et selle teema puhul on tegemist järjekordse asendusteemaga, mille reformikad viskasid üldsusele puremiseks lootuses, et olulisemat probleemidega ei jõuta tegeleda (teine sarnane sellest nädalast oli eutanaasia, Vikerraadio kajastus). Näiteks teisipäeval oli Ringvaate saates töötu jurist, kes isegi vaatamata kõrgharidusele ja rahvusvahelisele töökogemusele pole viimase 9 kuu jooksul rakendust leidnud (saatnud ~200 CV-d). Samuti pole teada, milliste meetoditega saavutati 2009. III kvartali 102 000 töötu numbri alanemine 95 tuhande peale kui Taavi Rõivase Riigikogu kõnetoolist väljaöeldu järgi tekkis tööturu meetmetega jaanuaris juurde 1200 uut töökohta, kuid iga nädal võetakse uute töötutena arvele ~2000 uut töötut. Seega võiks meie statistilise töötuse 14 % olla koos ametnike vaateväljast ära kadunutega vahemikus üle 150 000 ja alla 200 000. Suurbritannias on iga neljas inimene töötu, vaevalt meilgi on parem olukord:
http://wildikas.planet.ee/index.php?option=com...

Ajakirjanduse mõju on vähenenud kasvõi kahanenud tiraažide järgi. Eesti Ekspressil umbes 1/4 aga tagasi on läinud kõik päevalehed. Ma ütleks, et neil on vabad käed opositsiooni stigmatiseerimisel ja mustamisel aga väikseimgi katse valitsuse erakondade kritiseerimisel toob kaasa langistavad karistusmeetmed. Antud juhul lausa ennetavateks kavandatud.

Lisaks on inimeste info tarbimine muutunud märgatavalt. Näiteks RSS võimaldab mul jälgida tosinat üleriigilist ja maakondlikku lehte vaid pealkirjade järgi ja ainult valikuliselt neid lugema klikkida. Ma ei pea isegi ajalehe reklaamidega kodulehte avama (mida saab adblock´iga edukalt killida), sest kättesaadavat ja huvitavat infot on kordades rohkem kui ööpäevas tunde selle lugemiseks. Kui kümnend tagasi oli ajaleht, raadio, tele ja delfi kommentaarid, siis nüüd on interneti ajalehed, blogid, twitter, facebook, rate, youtube, elioni ITV, digitaalne-tv, zoom, sat-tv ja kümneid muid lahendusi, mis kõik on infovälja lõhkunud väikesteks osadeks ja sellega kahandanud ajalehtede monopoli mõttekontrolli läbiviimisel. Kunagi oli kirik ja pihiisa ka see, kes ütles õiged ja valed asjad siin maailmas. Praegu võiks ajakirjandus hakata mõistma, et tema on selle rolli samuti kaotanud, sest interneti ajastul ei kirjuta tõde mitte õiged faktid, vaid lihtsalt info mass (rohkem kajastusi, parema page rank´iga viited, SEO, jne). Näiteks kolmapäevases Helsingin Sanomates toob Sofi Oksanen välja google-tõe ehk tervete sõnade tähenduse kadumise interneti ajastu tulekuga.
http://www.hs.fi/juttusarja/oksanen/artikkeli...

See tähendab, et ajalehed ei oma enam info monopoli ega saa kujutada oma soovide järgi musti ja valgeid jõude.
Ma võin öelda, et ajakirjanike seas olen kohanud vähemalt pooltel juhtudel selliseid, kellega suhtlemise järel on tulemuseks kirjutis, kus eksitakse kõige lihtsama saadud info taasesitamisel ja tulemus on minu jaoks justkui kellegi teise sõnade järgi sündinud. Meenutage seda Äripäeva ajakirjaniku juhtumit, kes helistas omast arust Savisaarele ja sai sealt siis mahlakaid vastuseid. Või kelner Jüri ja kotleti juhtumit, mis osutus lihtlabaseks väljamõeldiseks. Samuti see raadioajakirjanik, kes tegi 2001. oktoobris oma sõnade järgi reportaaže Afganistanist Talebani juurest.

Seaduseelnõu tuleb kindlasti läbi suruda, sest google on ajakirjaniku keedetud supi taasesitamisel ikka väga järjekindel. Samuti ei leia isegi vabandusi nende samade artiklite juurest.

Kuna Eesti Päevaleht pole teema kommenteerimiseks andnud võimalust teisele poolele, ehk eelnõu autoritele, siis kasutan siinset kommentaariumi eelnõu autorite selgituste ja seisukohtade esitamiseks.

Täna ei kehti Eestis kohtumenetlustes allikakaitset.
Allikakaitseõigus on üksnes ringhäälinguajakirjanikel väljaspool kohtumenetlusi. Selle selgitamine, miks ringhäälingu ajakirjanike allikakaitseõigus ei kehti kohtumenetluses, läheks väga juriidiliseks, mistõttu jätan selle siin tegemata. Huvilised saavad lähemalt lugeda eelnõu seletuskirjast (http://www.riigikogu.ee/?page=en_vaade... Igatahes on olukord selline, et tegelikult ei ole täna ühelgi ajakirjanikul õigust keelduda kohtus ega kriminaalmenetluses ütluste andmisest.

Kohtumenetluses ütluste andmisest keeldumise korral ähvardavad ajakirjanikku täna igal juhul needsamad sanktsioonid, mis nüüd hirmuga eelnõust on avastatud. Erinevalt kehtivast õigusest on eelnõus need juhud aga väga piiratud.

See, et seni ei ole ühtegi ajakirjanikku sunnitud ütlusi andma või sellest keeldumise eest karistatud, on kiiduväärne. Samas peavad menetlejad alati lähtuma seaduses sätestatust, mitte seadusega vastuolus olevatest põhimõtetest. Seega sisuliselt on olnud tegu nende poolt seaduserikkumisega – ei ole kasutatud kõiki seadusest tulenevaid võimalusi kuritegude uurimiseks. Selline olukord ei ole normaalne. Allikakaitse tuleb tagada õiguspäraselt, st seadusega. Ja see tuleb tagada enne, kui sünnib mõni räige negatiivne pretsedent.

See, et allikate olukord info andmisel edaspidi halveneb, on vale.
Täna on õigus oma allikaid kaitsta üksnes ringhäälingu ajakirjanikel. See on ajakirjaniku vaba valik ja allikas seda ajakirjanikult nõuda ei saa. Eelnõu kohaselt oleks allika kaitsmine kõigi ajakirjanike kohustus, kui allikas nii soovib. Seega on edaspidi allikatel hoopis suurem kindlus, et neid ei paljastata. Juhud, mil allikakaitse ei kehtiks, on väga piiratud ja üksnes kriminaalmenetluses, teatud kuritegude uurimisel.

Allikakaitse ei ole absoluutne meile teadaolevalt mitte üheski riigis. Kuhu tõmmata piir, selles on küsimus. Just seda diskussiooni me ootame. Kuna avalikkust saab kaasata läbi meedia, aga meedia ei näi seda käesoleval juhul sisulist arutelu soovivat, on meie võimalused äärmiselt piiratud. Kes tahab lisaks ajakirjanduse ühekülgsele kajastusele tutvuda ka asja teise küljega, leiab lugemist https://ajaveeb.just.ee/allikakaitse/.

Olen Justiitsministeeriumi avaliku õiguse talituse juhataja ja osalesin seaduseelnõu väljatöötamisel.

Eelkõneleja väide, et Päevaleht pole andnud "kommenteerimiseks võimalust teisele poolele," on väär.

Justiitsministeeriumi seisukohad leiab näiteks artikli "Meediaga kembelnud Ain Seppik ennetavat trahvimist ei poolda", http://www.epl.ee/artikkel/493860 juurest.

Arvamusküljel käivadki arvamuslood: nende juures vastaspoole seisukohad ei ilmu.

Ma ei hakak Vallo Toometi artiklit arvustama, sest esiteks peaks ta endale selgeks tegema, mida tähendab õigsuriigis "vabadus", sealhulgas "ajakirjandus-" ja "sõna-"vabadus. Ehk oleksime ükskord sedavõrd küpsed, et ühendada vabaduse mõsite vastutuse mõistega. ABSOLUUSTELT ÜHEMÕTTELINE ON SEE, ET VAJAME SEADUST VABADUSTE AKITSEKS. IGASUGUSE DTAOLISE DFILIPIKAD VAID AHISTAVAD KÕIKI VABADUSI, SEALHULAGS SÕNA- JA AJAKIRJANDUSVAABDUST. KUI HR TOOEMT SEDA EI MÕISTA, MINGU SÕNNIKUT HANGUMA!

Küsimus Mart Ummelasele, ega Te viimast kommentaari kirjutades juhuslikult ebakaine või meeltesegaduses ole, pisut liiga kirjavigu kirjamehe kohta? Ühes teises kommentaaris seate võrdlusmärgi arengupeetuse ja mongolite vahele (mongoloidse), ega mongolid äkki ei solvu?

Ma ei hakka Vallo Toometi artiklit arvustama, sest esiteks peaks ta endale selgeks tegema, mida tähendab õigsuriigis "vabadus", sealhulgas "ajakirjandus-" ja "sõna-" vabadus. Ehk oleksime ükskord sedavõrd küpsed, et ühendada vabaduse mõiste vastutuse mõistega. ABSOLUUTSELT ÜHEMÕTTELINE ON SEE, ET VAJAME SEADUST VABADUSTE KAITSEKS. IGASUGUSED TAOLISED FILIPIKAD VAID AHISTAVAD KÕIKI VABADUSI, SEALHULGAS SÕNA- JA AJAKIRJANDUSVABADUST. KUI HR TOOMET SEDA EI MÕISTA, MINGU SÕNNIKUT HANGUMA!

Hr ma kirjutan kahe sõrmega, see ongi põhjuseks, miks vahel tähed on vales järjekorras. Ühtlasi kontrollin selleg võttega, et keegi teine pole minu nime all esinenud, ka neis portaalides, kus pole autoriseerimist. Mis puutub teie etteheitesse nn alkoholijoobe osas, siis osutab see paremini kui miski muu sellele, et ajakirjandust ei huvita üldse sisu, vaid isik ja vorm, milles ta esineb. Piinlik, hr ... kes Te nüüd olitegi!

On kurb, et mõned inimesed ei saa aru nn. Langi eelnõu ohtlikusest sõnavabadusele.
Ma saan Hr.Ummelasest aru, sest tema tööandja on reformierakondlane ning lojaalusest ei hakka ta oma leivaisade plaane maha tegema.

Küll aga ei saa ma aru nendest tavalisest inimestest, kes siinsamas kommentaariumiski ainult parastada oskavad. Teie enda sõna-ja mõttevabadus satub varem või hiljem löögi alla, ärge arvake, et suukorvistamine ainult ajakirjandusega piirdub.

Erinevalt Teist hr. Ummelas jäi mulle nimi meelde. See kas Te toksite ühe, kahe või kolme sõrmega on absoluutselt ebahuvitav, küll aga torkab silma Teie mõtteavaldusest silma absoluutne ülbus ja hoolimatus. Kahetsusega pean tunnistama, et pidasin Teid intelligentsemaks. Edaspidi jätan Teie lehelüljed vahele.
Olen jätkuvalt artikli autori poolel.

Ummelas on EPL-s ingel.

Vaadake, mis ta Äripäevas teeb:

http://www.ap3.ee/?PublicationId=376fae36-957a-4...

Kodanik Kõps, ma ei saa muidugi ravida Teie haigust. Pöörduge oma perearsti poole. Kas peaksin tõesti idiootidele ennast tõestama!? Oleksin siis ju just samasugune idioot!
~Mart Ummelas [19.03.2010, 11:31]

Kas selelst on sisi nii raske aru saada? Kegi ei levita komprat samal moel kui rahvaluulet, ikka kelelgi huvides. Kui ajakirjanik ei suuda sellist komprat kriitiliselt hinnata, on ta lihtsalt äraostetav raibe, ja muud midagi.
~Mart Ummelas [19.03.2010, 14:20]

Ummelas on ajakirjanik?

Olen tõsiselt meelitatud! Mida teen Äripäevas, on siiski palju tõsisem kui EPL-is. EPL on siiski selline poolehme ajaleht. Siinsed arvamuskirjutised on pigem sellised, mille autorid esitavad oma idealistlikke (ebakompetentseid) seisukohti, aga Äripäevas tegeldakse reaalse rahajagamisega. Tuletan meelde, et nende eksisteerimine sõltub rahateenimisest, millele seadsin tõsise takistuse, loobudes seda rämpslehte edaspidi tellimast.
Kordan, et hr Langi ja justiitsministeeriumi eelnõu pigem soodustab võimalust ajakirjanduslikku tõde edastada kui sellest lihtsalt tööandja soovitusel loobuda. Hetkel olen näiteks ühe Eesti julgeolekuorgani poolt jälgitav, kuid mul pole vähimatki lootust, et olemasoleva seaduse põhjal seda saaks eales kontrollida. Kui Langi seadus võimaldaks kogu Eesti ajakirjanduse mingilgi viisil tuua seadusandluse maastikku, oleks see ju parem kui tänane olukord, kui iga prokurör, kohtunik, rääkimata ministreist võib nõuda ajakirjanikelt mida tahes. Kui siinsed vastuvaidlejad sellest aru ei saa, siis toetavad
nad tegelikult õjemõtteliselt jätkuvat tsensuuri. Ainult et tsensoriks on nende tööandja.

Isegi Toometi ja Ummelase vaatekohti saaks lähendada eeldusel, et esimene tunnistaks seda, mida kavandatav seadusemuudatus tõepoolest paremaks muudab (ja millest kõneles siin kommentaariumis Ulrika Eesmaa) ning teine võtaks nõuks tähele panna seadusemuudatuse neid asjaolusid, mis suurema osa ajakirjandusavalikkusest ärevile on ajanud.

Kuskohast küll on pärit see suhtumine, et võetakse omale justkui au asjaks teha üleinimlikke jõupingutusi selle nimel, et vastaskõneleja mõistlikke argumente maha vaikida?

Jah, uus seadus kaotab õigusliku vaakumi, ja selleni on vaja jõuda. Jah, sellisel kujul on seaduses aspekte, mis on väga suurele osale (ajakirjandus)avalikkusest vastuvõetamatu. Onukesed, tõmmake ometi hinge, kas me oleme siis tõesti moraalse kodusõja lävel või?

Hea Mart Ummelas! Palju õnne aasta ajakirjaniku tiitli puhul!

Nojah, kui õpiks kirjutama ka, siis oleks veel parem.