PIET BOEREFIJN: Karjuv vajadus empaatia järele

Ka Eestis on majanduskasvu taustal tõusnud inimeste teadlikkus ja valmidus heategevusse panustada. Üllatavalt vähe on aga arenenud ettevõtete sotsiaalne vastutus.

Suuremate ettevõtete eelarvetesse on märgitud sajad tuhanded või isegi miljonid kroonid sponsorlusele ja turundusele. Nii ollakse valmis maksma miljoneid kroone reklaamide eest päevalehtede esikaanel, teleklippide eest vaadatavuse kõrgajal, tänava- ning ribareklaamide jms eest. Iseenesest ei ole selles mitte midagi halba. Samas, kui võtta siia kõrvale teine pool ühiskonna pildist, siis näeme töötuid, kes peavad hakkama saama 1000 krooniga kuus, vanade- ja hooldekodusid, kus paljudes puuduvad elamisväärsed tingimused või tegevusväljundid, raskelt haiged inimesed, keda ei saa ravida, kuna riik ei toeta nii kalleid ravimeid või operatsioone jne. Kui paljud ettevõtted, kes toetavad sadade tuhandete või miljonite kroonidega erinevaid üritusi, ostavad kümnete tuhandete eest sekundeid teles, oleksid valmis pakkuma tuge elu hammasrataste vahele jäänud inimestele? Mõnikord tundub, et Eestis on edukus ning raha saanud omaette eesmärgiks või suisa kinnis-

ideeks, millest lähtuvad kõik väärtused. Õnn peitub paljude jaoks luksuslikes autodes, laia-

ulatuslikus tarbimises ja suurtes rahanumbrites. Kogu ühiskonna tähelepanu ja rõhuasetus on justkui suunatud eliidile, rikkusele ja selle ümber keerlevale, ignoreerides valulisi teemasid.

Julgen väita, et enamikus ettevõtetes on levinud veel väike-

ärimehelik mentaliteet. Iga heategevuse-sponsorlusrahade välja andmise taga seisab põhjalik kalkulatsioon, mida täpselt selle raha eest ettevõte vastu saab ja kuidas see kõik avalikkuses välja paistab. Nii näiteks ostetakse sponsormärk sportlase võistlussärgil täpse arvutusega, kui palju see rahas tagasi toob.

Sotsiaalne vastutus peaks aga väljenduma toetustes ja tegudes, mille taga ei ole materiaalse kasumi tõstmise eesmärki. Alles hiljuti pöördus minu poole abipalvega Põlvamaal elav perekond, kus on neli last ja kaks lapselast. Mõlemad vanemad on invaliidid. Pere peab hakkama saama 2500 krooniga kuus. Samuti helistati mulle riigi hooldekodust, kus paluti abi 22-aastasele naisele, kes on kuulmispuudega. Tema kuulmisaparaat läks katki ning uus maksab 8000 krooni. Sotsiaalministeeriumi vastus noore naise palvele oli see, et kuulmisaparaate ostetakse iga nelja aasta tagant, mistõttu peab ta riigi abi ootama veel kaks aastat. Sarnaseid näiteid on Eestis tuhandeid. Ettevõtete huvi toodud näidete toetamisel on aga nullilähedane, kuna noore naise kuulmisaparaat ei too kindlasti raha tagasi nagu sponsorlusmärk mõnel suurüritusel või sportlase võistlusvormil.

On selgelt näha, et enamiku Eesti ettevõtete heategevus on üheselt suunatud populaarsetele ja vaatemängulistele aladele ning iseenda reklaamimisele, samas kui reaalseid abivajajaid ja õnnetuid juhtumeid on nende kõrval häbiväärselt palju. Kuigi Eestis paistavad inimesed uskuvat vastupidist, siis edukas ja jätkusuutlik majanduskeskkond ei saa toimida ilma tugeva ühiskonnata ja selle liikmete eest hoolitsemata.

Eesti versus Hollandi kogemus

Mitmete kultuuriliste või majanduslike näitajate osas saab Hollandi ja Eesti vahel tõmmata paralleele. Heategevuse areng on aga kohati isegi vastupidine. Hollandis põhineb väga suur osa heategevusest eraisikute toetusel, mis on pikkade traditsioonidega muutunud loomulikuks osaks enamiku inimeste jaoks. Viimast kinnitab näiteks fakt, et 13% Hollandi tööealisest elanikkonnast töötab kolmandas sektoris ning 6% tööst on kaetud vabatahtlike abiga. 82% elanikkonnast toetab heategevusüritusi ning keskmine aastane toetus inimese kohta on 205 eurot. 2003. aastal annetasid Hollandis eraisikud, fondid ja ettevõtted kokku 5,2 miljardit eurot heategevusele ning kolmanda sektori tegevustele.

Eestiski on ettevõtete heategevus- ja sponsorluseelarved jõudsalt kasvanud. Erinevalt Hollandist ei ole aga sihtgrupiks invaliidid, vanurid, töötud, kodutud, vaid suurt tähelepanu pakkuvad üritused, staarid, show-tegijad.

Eraannetus on veel lapsekingades ning vabatahtlike hulk väike. Kõik saab alguse aga prioriteetidest ja inimeste valmidusest head teha. Sest tänases Eestis ei ole enam väga paljude jaoks küsimus selles, kas tõelistele abivajajatele ka midagi pakkuda on. Ühiskonna küpsust ja tugevust näitab siiski see, milline suhtumine ja toetus kõige nõrgemate suunas valitseb. Kui võtta maha majandusliku õitsengu taustal loodud illusioonid, siis reaalsuses vaatab vastu veel väga hädine olukord ühiskonna sotsiaalsete valukohtadega tegelemisel. Mõjuvaid muutusi saame aga näha alles siis, kui eraisikute ja ettevõtete heategevuse ja sotsiaalse vastutuse ”kohustuse” väljamängimine asendub sooviga altruistlikult abistavat kätt pakkuda.