PETER SINGER: Ravime tuberkuloosi või kiilaspäisust?
(6)Ideaalses maailmas oleks raha hulk, mille me kulutame haiguse vältimise või ravimise huvides meditsiinilistele teadusuuringutele, proportsioonis haiguse tõsiduse ja kannatavate inimeste arvuga.
Tegelikus maailmas keskendub 90% meditsiinilistele teadusuuringutele kulutatavast rahast haigustele, mis põhjustavad maailmas vaid 10% surmadest ja puuetest. Teisisõnu tegeleb haigustega, mis tekitavad üheksa kümnendikku “üleilmsest haiguskoormast” (Maailma Tervishoiuorganisatsiooni määratlus), maailmas kõigest kümnendik meditsiinilistest teadusuuringutest. Selle tagajärjel sureb igal aastal miljoneid inimesi haigustesse, millele pole väljatöötamisjärgus ühtki uut ravimit, samal ajal kui ravimifirmad kulutavad miljardeid impotentsuse või kiilaspäisuse ravi edendamiseks.
Kuid ravimifirmade süüdistamine oleks liiga lihtne suhtumine. Ravimifirmad ei saa õigustada uute ravimite loomist, kui nad ei saa eeldada, et tehtud kulutused kaetaks nende müügist. Kui nad võtavad sihikule haigused, mis mõjutavad rikkaid või inimesi, kes elavad riikides, kus toimib riiklik ravikindlustus, saavad nad patentida mis tahes uue ravimi. Patendi kehtimise kahekümne aasta jooksul on neil monopol selle ravimi müügile ja nad võivad küsida selle eest kõrget hinda. Kui aga ravimifirmad tegelevad haigustega, mis puudutavad vaid inimesi, kes ei suuda ravimite eest kõrget hinda maksta, ei saa nad loota uuringute kulude korvamisele, rääkimata kasumist. Hoolimata sellest, kui väga nende juhid ka võiksid tahta keskenduda haigustele, mis põhjustavad surma kõige rohkem, tähendab praegune finantsstiimulite süsteem, et kui nad seda teeksid, kõrvaldaksid aktsionärid nad ametist või oleks äri nende firmade jaoks peagi läbi. See ei aitaks kedagi. Probleem seisneb süsteemis, mitte isikutes, kes teevad selles oma valikuid.
Mittetulundusühingu Incentives for Global Health augustis Oslos toimunud kohtumisel tegid selle juhid, Calgary ülikooli majandusprofessor Aidan Hollis ning Yale’i ülikooli filosoofia ja rahvusvaheliste suhete professor Thomas Pogge radikaalse ettepaneku muuta stiimuleid, mida ravimifirmad uute ravimite väljatöötamisel arvestavad. Nad soovitavad, et valitsused panustaksid Health Impact Fundi (Tervise Mõju Fond – toim), mis teeks ravimifirmadele väljamakseid proportsioonis sellega, kuivõrd nende tooted vähendavad üle-ilmset haiguskoormat.
Päästa rohkem elusid
Fond ei asendaks kehtivaid patendiseadusi, vaid pakuks neile alternatiivi. Ravimifirmad saaksid jätkata oma toodete patentimist ja müüki, nagu nad praegugi teevad. Alternatiiviks võiksid nad aga registreerida uue ravimi Health Impact Fundis, mis määraks madala hinna lähtudes ravimi tootmiskuludest.
Selle asemel et saada kasumit kõrgete hindadega müügist, saaks firma õiguse osale kõigist väljamaksetest, mida fond järgmise kümne aasta jooksul teeb. Osaluse suurus arvestataks, hinnates panust, mida ravim on teinud surma ja puuete vähendamiseks. Kirjeldatud plaani ilu seisneb selles, et ta annab majandusliku toe ideele, et kõigil inimeludel on ühesugune väärtus. Toodete puhul, mille ravimifirmad registreerivad Health Impact Fundis, saavad nad sama tasu nii äärmises vaesuses olevate aafriklaste kui ka jõukate riikide rikaste kodanike elu päästmise eest.
Potentsiaalselt kõige tulusamaks sihtmärgiks saavad haigused, millesse inimesi sureb kõige rohkem, sest just seal oleks läbimurdelise iseloomuga ravimil suurim mõju üleilmsele tervisele. Lisaks oleks firmadel stiimul toota ja levitada ravimeid võimalikult madala hinnaga, sest ainult siis, kui vaesed neid kasutavad, päästaksid need võimalikult paljude elu. Ettevõte võib valida võimaluse, et lubab arengumaades teha ravimist odavaid geneerilisi koopiaid, sest see võimaldaks ravimi laialdasemat kasutust ja seega ka rohkemate elude päästmist – mille eest Health Impact Fund premeeriks firmat, kes ravimi registreeris.
Hollis ja Pogge oletavad, et aastas oleks vaja umbes kuus miljardit dollarit, mis võimaldaks fondil pakkuda ravimifirmadele piisavat stiimulit registreerida tooteid, mis on mõeldud vaestes maades levivate haigustega võitlemiseks. Selle arvuni jõutaks, kui maailmamajandusest kolmandiku moodustavad riigid – näiteks enamik Euroopa maid või USA ja üks-kaks jõukat riiki – panustaksid 0,03% oma sisemajanduse kogutoodangust ehk kolm senti iga teenitud saja dollari kohta. See pole tühine summa, ent pole ka kättesaamatu. Eriti kui arvestada, et ka jõukad riigid saavad kasu odavamatest ravimitest ja meditsiinilistest teadusuuringutest, mis keskenduvad pigem haiguste vähendamisele kui kasumi maksimeerimisele.
© Project Syndicate, 2008
Tõlkinud Janek Salme
























