Kirjutan seda lugu lennujaamas. Väikest kasvu Aasia päritolu naine on registreerinud ennast lennule silma järgi hinnates koos umbes 40 kg kohvrite ja kottidega. Ta maksab pagasi kaalupiirangu ületamise eest lisatasu. Mees, kes kaalub vähemalt 40 kilo rohkem kui see naine, kuid kelle pagasi kaal jääb alla piirmäära, ei maksa lisatasu, olgugi et lennuki kütusekulu seisukohast pole vahet, kas lisakilodeks on pagas või keharasv.

Tony Webber, Austraalia lennufirma Qantas endine peaökonomist, on märkinud, et alates 2000. aastast on täiskasvanud reisijate keskmine kaal kahe kilo võrra suurenenud. Suure tänapäevase õhusõiduki jaoks nagu Airbus A380 tähendab see, et lennul Sydneyst Londonisse on kütusekulu 472 dollari võrra suurem. Kui lennufirma lendab sellel liinil edasi-tagasi kolm korda päevas, teeb see aasta peale kokku miljon dollarit — praeguste marginaalide juures umbes 13 protsenti lennufirma kasumist sellel liinil.

Webber pakub, et lennufirmad kehtestaksid reisija standardkaalu, ütleme, 75 kilo. Kui reisija kaalub 100 kilo, võetaks temalt täiendava kütusekulu eest lisatasu. Reisijale, kes kaalub 25 kilo üle standardkaalu, oleks lisatasu Sydney-Londoni edasi-tagasipileti puhul 29 dollarit. Kõigest 50 kilo kaaluv reisija aga võiks saada samas summas allahindlust.

Teine võimalus sama eesmärki saavutada oleks kehtestada piirmäär reisija ja pagasi kogukaalule. See võimaldaks vähendada nende piinlikkustunnet, kes ei taha oma kehakaalu teistele avaldada.

Suuremad külmikud surnukuuri

Sõbrad, kellega ma neid ettepanekuid olen arutanud, on vastu väitnud, et paljud rasvunud ei saa ise oma ülekaalulisuse vastu midagi teha — nende ainevahetus on teistsugune. Aga lisatasu eesmärk ei olegi karistada inimest ülekaalulisuse kui patu eest. Selle eesmärk on kasseerida inimeselt tema sõidutamise eest õiglane hind, mitte lükata see kaasreisijate kanda. Lendamine ei ole sama asi kui näiteks tervishoid. Lendamine ei ole inimõigus.

Lennukikütuse kulu kasv ei ole üksnes finantsküsimus, see suurendab ka keskkonnakulusid ja kasvuhoonegaaside emissiooni. Kui inimesed muutuvad kogukamaks, mahub neid bussi või rongi vähem — tulemuseks on ühistranspordikulude kasv. Haiglad peavad tellima tugevamad voodid ja operatsioonilauad, ehitama ekstrasuuri WC-sid ja isegi vahetama suuremate vastu välja oma surnukuuride külmikud — kõik see suurendab nende kulusid.

Ülekaalulisus põhjustab laialdast tervishoiukulude kasvu. Ameerika aktuaaride [kindlustusstatistikute] ühingu hinnangul tekitasid ülekaalulised ja rasvunud inimesed Ameerika Ühendriikides ja Kanadas möödunud aastal 127 miljardi dollari eest lisakulutusi. Sama uuring näitas, et ülekaaluliste — nii nende, kes veel töötavad, kui ka nende, kes pole enam üldse võimelised töötama — tööviljakuse kadu tähendab 115 miljardi dollari suurust kaotust.

Need faktid on küllalt kaalukad, et õigustada kehakaalu kasvu piiravat riiklikku poliitikat. Abiks oleks, kui maksustada erimaksuga toidud, mis aitavad eriti hoogsalt kaasa ülekaalulisuse levikule — näiteks magusad joogid. Nõnda kogutud tulu võiks kasutada selleks, et korvata kulusid, mis ülekaalulisus ühiskonnale põhjustab.

Paljud meist on õigustatult mures, kas meie planeet suudab ülal pidada juba seitsme miljardi piiri ületanud elanikkonda. Aga me ei peaks mõtlema elanikkonna suurusest ainult peade arvuna, vaid ka inimkonna massist. Kui me väärtustame nii inimeste heaolu kui ka meie planeedi looduskeskkonda, siis on minu kaal — ja ka teie kaal — meie kõigi asi.
© Project Syndicate, 2012.
www.project-syndicate.org