Peo ajal on hea Moskvasse minna

Isegi kui nad argipäeval selle inimesega väga läbi ei käi, võetakse küllatulija igal juhul väliselt rõõmsalt vastu. Ütleb külaline veel liigutava toosti pärast paari pitsi, siis antakse talle juba pisemad solvamised andeks. Edasi oleneb juba kõik sellest, kui hea pidu on.

Ega president Toomas Hendrik Ilvese vanaema asjata Peterburis elanud. Tema lapselaps teab Venemaast ja vene hingest rohkem, kui me tema Rootsis-Ameerikas üleskasvamisest pealtnäha arvata võime. Ilves näib teadvat, et kui on pidu, siis tasub venelastele külla minna, siis on nad lahkes tujus. Selge, et diplomaatias ja riikidevahelistes suhetes asjad nii lihtsalt ei käi, aga positiivse meeleolu eest pole keegi kaitstud. Eriti venelased 9. mail.

Ilvese otsusest sõita 9. mail Moskvasse võib esialgu teha kaks kindalt järeldust: Kreml on nõus Toomas Hendrik Ilvest vastu võtma (Gruusia presidenti näiteks ei ole) ning Ilves on nõus sõitma (Leedu president näiteks pole). Mingit erilist suhete paranemist see ei tähenda, aga need kaks järeldust pole pahad pärast Ilvese kuulsat „liblika tiivalöögi” kõnet 2008. aasta suvel Hantõ-Mansiiskis. 

Kellel vaja, need näevad

Ilvese Moskvasse minek on oluline eelkõige märgina, sest suure tõenäosusega mingeid kahepoolseid kohtumisi Eesti presidendil Vene riigijuhtidega seal ei toimu. 9. mai pole venelaste jaoks lihtsalt see päev, mil läbirääkimisi pidada. Seda enam, et 9. mai on juhtumisi sel aastal Eestis ka emadepäev ning Ilves ilmselt kiirustab pärast paraadi Punasel väljakul kohe tagasi Tallinna õhtusele traditsioonilisele emadepäeva kontserdile. Ilusti peaks jõudma, muide.

Kui Ilvese Moskvas käik lõppeb skandaalideta ja jõuab Venemaal uudistesse, siis on see kindlasti kasulik eelkõige suhtlemiseks nn allpool. Kellel vaja, need näevad, et Ilves tuli paraadile ja Kreml võttis ta vastu. Järelikult võib ka madalamatel tasanditel eestlasi julgemini vastu võtta ja nendega tegemist teha.

Ma arvan, et näiteks Venemaa väga mõjukal töösturite ja ettevõtjate liidu juhil Aleksandr Šohhinil poleks pärast 9. maid enam probleemi Eestisse tulla, kui teda jälle kutsutakse. 5. märtsil pidi ta juba Tallinna tulema, aga siis rikkus visiidi ära nn konsulite skandaal.

Paar sõna saab Ilves president Medvedeviga kindlasti vahetada. Ja Medvedevile ei pea Ilves ennast enam tutvustama: „Tere, mina olen Eesti president!”, nagu ta tegi Vladimir Putiniga 2007. aasta aprillis Boriss Jeltsini matustel kohtudes. Medvedev mäletab Ilvest Hantõ-Mansiiskist. Ilves saab Medvedevile korrata neid sõnu, mis ta kunagi ütles ka Putinile: ta on alati valmis kohtuma Venemaa presidendiga, mis tahes ajal, mis tahes kohas ja arutama mis tahes teemasid.

Putin vastas küll Ilvesele: „Natürlich!”, aga keegi ei võtnud seda tõsiselt. Nüüd tähendaks Medvedevi „Of course!” palju rohkem. Kreml on kindlasti muu hulgas tähele pannud, et viimase kahe kuu jooksul on Ilves öelnud: 1) Venemaa ei ohusta Eesti kui NATO ja Euroopa Liidu liikmesriigi olemasolu, 2) lääs, kaasa arvatud Eesti, peab Venemaaga suhtlemisel olema avatud ja koostöövalmis, 3) preambuli, õigemini selgitava sätte lisamine Eesti-Vene piirilepingu ratifitseerimise seadusele ei olnud riigikogul otstarbekas (Ilvese vana seisukoht, aga ta kinnitas, et pole meelt muutnud!), 4) Eestil ei ole mõtet sõdida gaasitoru Nord Stream ehitamise vastu.

Need sõnad ei tähenda muidugi väga palju, aga kui Eesti president arvaks ja ütleks vastupidi, siis poleks üldse mingit lootust ega mõtet Moskvasse sõita.

Kolmas Venemaal käik

Selge, et Ilvesele ei tulnud otsus Moskvasse sõita väga kergelt. Venemaa suursaadik Uspenski tõi president Medvedevi suulise kutse Kadriorgu juba üle nädala tagasi. Vahepeal mõeldi Kadriorus ilmselt väga tõsiselt, sest kindlasti ei ole Ilvesel Punasel väljakul 9. mail mugav seista. Kannatagu ära, sest teistkordset „liblika tiivalööki” oma kodus venelased kindlasti Ilvesele ei andesta. Venelastel on ütlus: võõrasse kloostrisse oma reeglitega ei tulda. Kui Ilves selle järgi käitub, siis seda pannakse kindlasti tähele. Olgem ausad, midagi ei ole teha – Venemaa ei tee iialgi ise esimest sammu Eestiga suhete parandamiseks. Selleks on Venemaa liiga suur.

Ja see esimene samm ei ole Ilvesel mitte kellegi ega millegi reetmine. Soomlastel on venelastega head suhted, aga see ei tähenda, et Soome ühiskonnal oleks Venemaal toimuvat jälgides silmaklapid ees.

Muide, kui seitsme nädala jooksul ei juhtu midagi hullu, saab Ilvesest kõige rohkem Venemaal käinud Eesti president – nüüdne käik oleks presidendina juba kolmas. Meri käis ühe korra ja Rüütel kaks korda. Lisaks on proua Ilves Moskvat ühe korra üksi visiteerinud, Meri ega Rüütli abikaasa ei teinud sellist soolot kordagi. Kvantitatiivselt on Ilvesed panustanud Venemaasse kõige rohkem.