PAUL GOBLE: Lõpp topeltstandarditele

Sellega ei saakski rohkem nõus olla, kuid mitte tähenduses, mis Moskval, selle kodustatud propagandistidel ja välismaal olevatel apologeetide armeel meeles mõlgub.

Kui ükskõik milline teine maailma riik oleks käitunud nagu Venemaa, ei toimuks meedias ja Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis arutelugi, mida teha. Kohe antaks agressioonile üksmeelne hukkamõist. Lisaks nõutaks sellise riigi isolatsiooni seadmist, poliitiliste liidrite karistamist ning agressorilt kursimuutust, kui ta soovib edaspidigi olla rahvusvahelise kogukonna täisväärtuslik liige.

Kuid Vladimir Putini ja tema julgeolekuagentuuridest teenrite käe all töötab Venemaa teistsuguste eelduste järgi. Selle liidrid on veendunud, et nende riik võib oma suuruse ja mõjuvõimu tõttu teha, mis tahab, ning rahvusvaheline kogukond peab seda aktsepteerima.

Ja lääs peab sellega lihtsalt leppima – kas otsekohe, nagu teevad seda paljud Moskva õigustajad, kes juba süüdistavad juhtunus Gruusiat, või siis lähinädalatel nagu paljud valitsused, kes sõltuvad Venemaa naftast ja toorgaasist või siis “koostööst” Venemaaga terrorismivastases sõjas või Iraaniga seotus.

Gruusia ja kogu maailma jaoks on traagiline, et Venemaal on täielikult põhjust uskuda: pärast mõningat teravat retoorikat tõmbub lääs tagasi ning lepib sellega, mida iganes Moskva teeb. Seejärel teatatakse, et suhetes Venemaaga toimub nii mitmel alal selline “progress”, et Moskva “isoleerimine” oleks viga ning et parim viis edasi minna on teha Kremliga veel tihedamat “koostööd”.

Balti lakmuspaber

Kaaludes oma järgmisi samme, peavad Balti rahvad  seda kurba ja reaalsuses ammu toimivat tegelikkust arvestama – nii nagu sedagi, mida nad saavad selle muutmiseks ette võtta. Kahjuks peavad nad hakatuseks mõistma, et lääs ei tee tõenäoliselt midagi, et takistada Venemaad Gruusias oma sõjalisi eesmärke saavutamast – oht, et asjad väljuvad Venemaa kõrilõikajalikkuse ja lääne kohmakuse tõttu kontrolli alt, on liiga suur. Ent on väga oluline, et Venemaa sõjalist edu ei kantaks üle poliitikasse. Ning selles suhtes peavad Balti riigid olema võtmerollis, saama taas kord ida-lääne suhete n-ö lakmuspaberiks.

Eesti, Läti, Leedu koos lähedaste liitlastega, nagu Poola, saavad kohe teha kolm olulist sammu. Esiteks tuleb Venemaa selgelt märgistada agressori ning revisionistliku riigina nagu 1930-ndate Saksamaa. Balti riikide inimesed teavad isiklikest valusatest kogemustest, mis juhtub, kui Venemaaga nii ei käituta: süües kasvab isu. Ning juhul kui Venemaa pääseb puhtana viimase enam kui poole sajandi suurimast agressioonist Euraasias, asub ta liikvele Ukraina vastu, Moldova vastu ning lõppkokkuvõttes kõigi vastu.

Teiseks tuleb vaeva näha Venemaa isoleerimiseks. Seda riiki peab käsitama paariana – senikaua, kuni ta õpib korralikult käituma. Ühelt poolt tähendab see, et lääs, sealhulgas Balti riigid, peab näitama, et ta ei ole valmis Moskvaga koostööd tegema enne, kui Moskva oma käitumist parandab. Teisalt tähendab see, et lääs – ja ennekõike eurooplased – peab tegema kõik, et lõpetada Venemaast sõltumine.

See ei ole kerge. Ent kui nii ei tehta – ja nii ei tehta kohe –, leiab lääs end väga-väga kiiresti libisemas tagasi aega, mil Kremliga olid soojad suhted. Eesti puhul tähendab see, et Nord Streami vastu peab senisest palju kindlamalt olema. Ka peab Eesti leppima revisionistliku suurvõimu kõrval elamisega, mis omakorda mõjutab kõiki Eesti avaliku poliitika aspekte.

Väikeriik, kes suutis

Kolmandaks tuleb olla valmis selleks, et esitada Venemaale väljakutse tema enda koduõuel. Miks peaks lubama Moskval arvata, et ta võib Gruusias karistamatult käituda, samal ajal kui keegi ei või sekkuda kurja impeeriumi jäänukite “siseasjadesse”? Miks peaks endiselt Moskvast valitsetavate Põhja-Kaukasuse, laiemalt soome-ugri ja türgi rahvaste pürgimused väärima vähem austust kui lõunaosseetide ja abhaaside õigused?

Ja miks ignoreerib lääs “ennekõike stabiilsuse” nimel vene rahva õigusi demokraatiale ja vabadusele, kui lääne valitsused ühinevad järjepidevalt Moskva kriitikaga iga vale sammu pärast kohtades, mida lääne pealinnades kutsutakse kurval viisil endiselt “vast vabanenud riikideks”?

Ma ei kutsu üles mingisugusele sõjalisele seiklusele. See on palve teha enam rahvusvahelist teavitustööd, luua enam kontakte tavainimeste vahel, teha selliseid jõupingutusi, mille üle Eesti saab eriti uhkust tunda, arvestades tööd järjest rohkem rõhutud soome-ugri rahvastega Vene Impeeriumis – kutsugem asju õigete nimedega.

Kui Eesti on sel viisil endiselt teenäitaja, võib ta postsovetlikus maailmas saada sõna otseses mõttes “väikseks riigiks, kes suutis”.

Kuid suhetes Venemaaga tuleb tõesti lõpetada “topeltstandardid”.

See toob parema tuleviku suurriigi naabritele, ülejäänud maailmale ning mitte sugugi tähtsusetule Vene Impeeriumi rahvale – ja ka paljudele venelastele –, kes tahab lihtsalt vabalt hingata, mitte olla KGB stiilis Kremli isandate alla surutud.

Tõlkinud Liisa Past