Parteide rahastamine – poliitikute võit

Oluliselt tõhusamat kontrolli uus seadus parteide rahaasjade üle ei tekitaks. Võimalikest lahendustest küsimusele, kes peaks erakondade rahastamist kontrollima, valiti halvim – vabariigi valimiskomisjon. Juriidiliselt on kõik taas korrektne ja Euroopas saame raporteerida oma edusammudest korruptsioonivastases võitluses, kuid terve hulk küsimusi jääb endiselt õhku.

Tõsi, uude eelnõusse ei saa suhtuda ka läbinisti kriitiliselt. Seal leidub ka mitu positiivset aspekti: põhjalikumalt on reguleeritud erakondadele tehtavate annetustega seostuv (välja on toodud pikk keelatud annetuste nimekiri), eraldi käsitlemist leiab valimisliitude temaatika, eelnõus on täpsustatud mitmeid formaalseid reegleid, mis on vajalikud parteideülese rahastamiskontrolli tõhustamiseks.

Ometi, vajaka jääb kõige tähtsamast – tugevast ja efektiivsest kontrolliorganist. Me võime teha ükskõik kui häid ja täpseid seadusi, kuid kui nende täitmise üle pole tõhusat järelevalvet, jäävadki need paberile. Eesti põhiprobleem pole mitte see, et erakondade rahastamine oleks seadustes ebapiisavalt reguleeritud, vaid see, et napib tõhusat kontrolli. Sellele juhtis omal ajal jõuliselt tähelepanu ka endine õiguskantsler Allar Jõks.

Neutraalsus ohus

Muidugi oleks parem, kui parteide rahastamisel hoiaks pilku peal vabariigi valimiskomisjon, kui et jätkuks süsteem, kus poliitikud kontrollivad poliitikuid (siiani on sellega tegelnud riigikogu korruptsioonivastane komisjon). Kuid valimiskomisjonil pole piisavalt pädevust, et teha sisulist, põhjalikku ja pidevat kontrolli. Eelnõus nähakse ette, et valimiskomisjoni koosseisu laiendatakse uute liikmetega finantsinspektsioonist ja audiitorkogust. Võtmeküsimus ongi, kas sellega tekitatakse uus tugev lisaorgan valimiskomisjoni juurde, millele antakse piisavalt rahalisi ressursse ja ennekõike personali. Praegu võib eelnõust küll välja lugeda, et juttu on vaid paari ametniku lisaks määramisest. Kas see ongi siis lahendus, mida me ootasime?

See, et erakondade rahastamist kontrollib valimiskomisjon, pole Euroopas täiesti pretsedenditu. Sama ülesanne on antud näiteks Briti valimiskomisjonile. Kuid vahe on selles, et see ongi nende üks peamisi ülesandeid. Meil aga näib, et kontrollifunktsioon antakse valimiskomisjonile nüüd otsekui muuseas, see kujutaks endast pigem kolmanda-neljandajärgulist kohustust.

Põhjendamatu pole ka valimiskomisjoni liikmete enda mure, et parteide rahastamist kontrollides lähevad nad erakondadega tülli ja kaotavad oma senise neutraalse maine. Võib-olla mõni küüniline poliitik mõtleski, et lööme kaks kärbest ühe hoobiga: tänu võrdlemisi hambutuks jäävale rahastamiskontrollile ei muutu selles valdkonnas suurt midagi, kuid lisaks saame veel valimiskomisjonile, kellega suurparteidel pole kõige paremad suhted, „ära teha”. Isegi kui selline spekulatsioon on liiast, on kõik teed poliitikutele nüüd avatud, et kujundada avalikkuses valimiskomisjonist mulje kui kiuslikust ja poliitiliselt kallutatud organisatsioonist.

Aktsepteeritavam lahendus olnuks anda parteide rahastamisasjad siiski riigikontrolli pädevusse, luues sinna vastava eriük-suse. Muide, seda soovitas ka õiguskantsler. Riigikontrollil oleks vähemalt tõesti ekspertiisi ja ressursse tegemaks vajaduse korral efektiivset järelevalvet. Avalikkuseski poleks selline lahendus eriti küsitavusi tekitanud: riigikontrolli ülesanne ongi kontrollida ja miks mitte siis ka erakondade finantseerimist.

Parim tee oleks muidugi täiesti eraldi sõltumatu organi loomine, nagu see on paljudes Euroopa riikides. Eeskuju võinuks võtta Saksamaast, kus vastavasse järelevalvekomisjoni kuuluvadki sõltumatud audiitorid ja eksperdid ning selle komisjoni koosseisu kinnitab liidupresident (Eestis oludes siis vabariigi president).

Suurte poole kaldu

Argument, et ekstra kontrolliorgani moodustamiseks pole raha, ei ole tõsiseltvõetav. Kui on olemas poliitiline tahe, siis leitakse raha ka vaesemal ajal, seda enam, et sellise komisjoni ülalpidamine ei saa olla nii meeletult kulukas. Justiitsminister Rein Lang oleks võinud otse öelda, et tegelikult puudub poliitiline tahe ja huvi erakondade rahastamise üle senisest tõhusamat järelevalvet kehtestada ning mitte hämada rahanappusest ja sellest, et keegi ei taha sellega tegeleda. Kogu lugu jätab ka üldises plaanis mulje, et poliitikutele on  tähtis asi kaelast ära saada. Lihtsalt selleks, et Euroopa korruptsioonivastase võitlusega tegelevad organisatsioonid (ennekõike GRECO) ja Eesti avalikkus seda teemat enam üles ei võtaks. Sisulist huvi probleeme lahendada nappis.

Uues seaduseelnõus on mitu teistki olulist valupunkti jäänud lahendamata. Näiteks küsimus sellest, kas endiselt peaks keelama erakondadel vastu võtta juriidiliste isikute (näiteks ettevõ-tete) annetusi. Süsteem, kus huvirühmade annetusi ei seostata otseselt nende nimedega, on ju veel läbipaistmatum. Parem on teada, et erakonnale X annetas ettevõte Y, mitte et peaks otsima, kes see eraisik Z võiks küll olla… Omaette põhimõttelised küsimused puudutavad ka riigieel-arvelist rahastamist. Kas ikka on õiglane, et rahastamine jätkub parlamendikohtade arvu järgi, mis toob suuremate ja väiksemate erakondade vahele väga tugevad käärid ja võimendab suurerakondade võimalusi eba-proportsionaalselt palju? Rahastamisskeemid on suurparteide poole kaldu muidugi peaaegu kõigis Euroopa riikides, kuid kas siiski ei võinuks kaaluda liikumist veidigi võrdsemate reeglite poole – vähemalt parlamendis esindatud erakondade puhul? Pole mingi saladus, et erakondade rahalised võimalused ja kampaaniavõimekus valimistel on üsna tihedalt seotud.

Ühesõnaga, uued seaduseparandused ei lahenda mitmeid parteide rahastamisega seotud võtmeprobleeme. Poliitikute jaoks mugav olukord kestab suuresti edasi. Kõnekas on asja-olu, millal eelnõu valitsuses heaks kiideti – jõulude ja uue aasta vahel. Kas saab olla paremat ajastatust vältimaks iga hinna eest laiemat ühiskondlikku debatti? Õnne, suurerakondade poliitikud! „Hästi” tehtud!

Varem samal teemal:

Kaarel Tarand „Poolik samm õiges suunas” 6.01