Pärsia lahe näo ja rahu säilitamine
Mängus “chickens” sõidavad kaks autot täiel kiirusel teineteisele vastu; üks juht kas pöörab kõrvale ja “lööb araks” või tuleb kokkupõrge ja plahvatus. Valitsused üle maailma ei saa kõrval seista ja pealt vaadata mängu energiavarude tuiksoonel. Kolmandatel osapooltel on aeg sekkuda ja pakkuda välja lahendusi, mis võimaldavad Iraanil säilitada oma nägu, vähendades samal ajal märkimisväärselt oma rikastatud uraani varusid.
Iraan võib plaanida ja võib ka mitte plaanida tuumarelva tootmisega lõpuni minna. Sellest hoolimata on Iraani tegevus vastuolus Tuumarelvastumise piiramise kokkuleppega (NPT) nagu tuvastas Rahvusvaheline Aatomienergia Agentuur (IAEA). Iraani jätkuv sõnakuulmatus destabiliseerib kogu Lähis-Ida ja mõjutab tõsiselt globaalset turvalisust.
Kuigi Iraani valitsus võiks suure tõenäolisusega tuumarelva kasutamata jätta, on tuuma-Iraani hinnaks ilmselt võidurelvastumine, Nii võib saada tuumariik Saudi Araabiast, sellele järgneksid võib-olla Türgi ja Egiptus. Tuumarelvad, selle materjalid ja komponendid on niisugustes piirkondades, mis on niigi hapra rahuga ja vägivaldsed ning mis dikteerivad maailma naftahindu, kannavad endas õõvastavat stsenaariumit. Turg on niigi viimase nädala pingetest mõjutatud, hinnad kerkivad ja mõned naftalepingud on viimase kaheksa kuu haripunktis.
Püüd sundida Iraani tagasi pöörduma pidevalt suurenevate sanktsioonide abil pole tulemust andnud. Hoolimata pingulduvast majanduslikust silmusest - USA kehtestas sanktsioonid kõikidele firmadele, mis teevad koostööd Iraani keskpangaga ning Euroopa Liit kavatseb kehtestada sanktsioonid Iraani naftaekspordile jaanuari lõpus - oletavad paljud tuumaeksperdid praegu seda, et Iraan on väga lähedal sellele, et tal oleks tuumapommi ehitamiseks piisavalt rikastatud uraani.
Kuid kuidas peaks USA ja Euroopa Liit ning ÜRO selgeks tegema selle, et “rahvusvaheline kogukond” tõesti mõtleb seda, mida ütleb? Tagasiteed pehme poliitika juurde ei ole, sellega kaoks usaldusväärsus ja tõsiseltvõetavus, samuti kaasneks sellega uute riikide kavatsus tuumateele asuda.
Loogika on mõjus, kui välja arvata see, et Iraani valitsusele ei jää muid variante kui kas avalikult oma plaanist taanduda, mida ta ei tee, või eskaleerida oma provokatsioone. Lõppude lõpuks - missugune valitsus sooviks “araks lüüa”?. Ja sellisel juhul seisavad otsustelangetajad mõlemal poolel silmitsi siseriiklike oponentidega, kes on vägagi valmis võitlusse hüppama esimese nõrkusemärgi ilmnemisel.
USA-s ütles Vabariiklaste partei selleaastaste valimiste kandidaat Mitt Romney hiljutises debatis: “Kui te valite mind presidendiks, siis Iraan ei ehita tuumarelva.” Tema peamine vastane, Rick Santorum ütles NBC uudistele, et ta annaks käsu minna õhurünnakule kui selguks, et Iraan kavatseb ehitada tuumarelva. Nii et praegu pole aeg ka President Obamal võdiseda.
Iraani poliitikast on keeruline aru saada. Pidevas võimuvõitluses President Mahmoud Ahmadinejadi ja ülemjuht Ali Khamenei vahel kukub üks kahest suurema tõenäolisusega välja, kui teeb Läänele kontsessiooniettepaneku. Veel enam - paljud Iraani analüütikud osutavad sellele, et Khamenei ja tema toetajad on veendunud selles, et USA tunnistab lõpuks režiimimuutust ja selle saavutamise nimel ollakse valmis jõudu kasutama. Sellest siis Iraani relvatestid, Hormuzi väina sulgemisega ähvardamine ja teadaanded tuumaprogressi kohta. Seda tuleb võtta pigem kui püüdu eemale peletada, mitte provokatsioonina.
Mida avalikumalt Lääs Iraani ähvardab, seda kergemini saavad Iraani juhid Ameerikat portreteerida kui Suurt Saatanat ka neile, kes on viimasel ajal USA-sse hakanud sõbralikult suhtuma. Iraani tuleb tagasi hoida, et ta ei kihutaks teel kokkupõrke suunas.
On aeg kasutada kainet mõistust ja võtta kasutusele strateegia, mis aitaks Iraanil oma tuumaplaanidest loobuda. Võtmemängijad on siin Brasiilia ja Türgi, mille valitsused pidasid Iraaniga läbirääkimisi 2011. aasta maikuus. Teemaks oli see, kas Iraan võiks 1200 kg väherikastatud uraani Türgisse üle viia, vastutasuks saaks ta 1200 kg keskmiselt rikastatud uraani selleks, et teostada Teherani reaktori juures meditsiinilisi uurimisi.
See kokkulepe luhtus, kuid oleks aeg uuele katsele minna. Türgi nõustus 6. jaanuaril sellega, et ta viib läbi uued tuumaläbirääkimised Iraani ja 5+1 grupi vahel (viis püsivat riiki, mis kuuluvad ÜRO Julgeolekunõukogusse +Saksamaa). Uus kokkulepe peaks ilmselt minema kaugemale kui möödunud aasta maikuus tehtud vahetusettepanek, kuid on ka teisi võimalusi. Näiteks saaks võrrandisse lisada Egiptuse ja Katari ning pakkuda ÜRO kaitsvat tiiba plaanitavale regionaalsele tuumkütuse hoidlale, kuhu esimesena annaks materjali Iraan. Mängu võiks tuua ka Lõuna-Korea (Iraani nafta peamine klient) ja Venemaa ning alustada uurimist, missugused oleksid võimalused loomaks globaalset kütusehoidlat. Lisaks tuleks kõikidele riikidele kinnitada et regioonis peab valitsema liiklemisvabadus, et neid oleks võimalik süüdistustest vabastada.
Seal, kus valitseb poliitiline tahe teisele poolele piisavalt vastu tulla, võib jõuda loominguliste lahendusteni. Siiski teavad diplomaadid seda väga hästi, et tihti eelistatakse sõda alandusele ning seepärast on oluline ka see, et säilitataks piirkonna nägu, see annab vähemalt sama efekti kui jõuga ähvardamine. Sellepärast peavadki mängu astuma teised riigid ja võimaldama kahele osapoolele piisavalt ruumi selleks, et vältida laupkokkupõrget.
**
Anne-Marie Slaughter, endine USA poliitikaplaneerimise osakonna juht (2009-2011) on politoloogia ja rahvusvaheliste suhete professor Princetoni ülikoolis.
Inglise keelest tõlkinud Margit Adorf
Project Syndicate, 2012
www.project-syndicate.org
