Parimad palad Kapo aastaraamatust

 Venemaa välispoliitika Eesti suhtes jäi 2006. aastal muutumatuks, samuti püsis muutumatuna ka Venemaa soov kujutada Eestit probleemse, “inimõigusi jalge alla tallava” riigina. On iseloomulik, et samal ajal kui Euroopa liidrid tunnevad muret inimõiguste pärast Venemaal. Taob Venemaa juba aastaid äraleierdatud propagandatrummi – “tunneb muret” väidetava venekeelse elanikkonna diskrimineerimise pärast Balti riikides. Kui Euroopa liidrid juhivad tähelepanu ksenofoobia levikule Venemaal, süüdistab Venemaa kohe Balti riike väidetavas natsismi levikus.

2006. aastal tugevnes ka Eesti-vastane inforünnak, kus olulist rolli mängivad Vene Föderatsiooni Presidendi Administratsiooni Välismaaga Regioonidevahelise ja Kultuurisidemete Arendamise Valitsus (juht Modest Kolerov) ja infoportaal Regnum.ru.

Just nende struktuuridega seotud isikute algatusel on avaldatud ajaloovaldkonnas pseudoteaduslikud raamatud “Natside ning nende käsilaste kuriteod Balti riikides (Eesti) 1941-1944. Dokumendid ja tõendid“ ning „Eesti: natsismi verine jälg 1941 – 1944“. Raamatute ainsaks eesmärgiks on luua „teaduslik alus“ Vene üldsusele ja riigiaparaadile Balti riikide natsismis süüdistamiseks. Natsismi levikus järjekindla jätkamise kaugemaks eesmärgiks on omakorda erinevate Eesti-vastaste aktsioonide õigustamine tulevikus.

/…/

Zarenkov ja Konstitutsioonierakond

Oluliselt elavnes 2006. aastal Venemaa välispoliitilise tööriistana kasutatav ametlik nn kaasmaalaste poliitika. Mainimist väärib oktoobris Peterburis toimunud ülemaailmne kaasmaalaste kongress, kus Venemaa ametnike taktikepi all kõlasid ka Eesti-vastased süüdistused. Eriti ilmekas oli Konstitusioonierakonna ekstremisti Andrei Zarenkovi Eesti valitsust kritiseeriv sõnavõtt, kes luges lihtsalt maha talle Venemaa Roszarubežtsentri riigiametniku poolt ette kirjutatud teksti. Nn. kaasmaalaste poliitika raames võeti 2006. aastal vastu mitmeid programme, millega sisuliselt püütakse luua Eestist mulje kui kahe konfliktse kogukonnaga riigist ning ühtlasi blokeerida integratsiooniprotsesse Eesti ühiskonnas.

2006. aastal toimus ka venekeelse elanikkonna esindamisele pretendeerinud Eestimaa Ühendatud Rahvapartei reform ja ümbernimetamine Konstitutsioonierakonnaks. Tegemist on omapärase kooslusega, mis pürib esindama kogu Eesti venekeelset elanikkonda, kuid mille peamisteks rahastajateks ja ideoloogilisteks toetajateks on Vene Föderatsiooni Tallinna suursaatkonna diplomaadid, erinevad Moskva linnavalitsuse ametkonnad, Venemaa meedia ja erinevad eriteenistuste kontaktisikud. Konstitutsioonierakonnale kui kunstlikule moodustisele viitab kasvõi asjaolu, et Venemaa meedias suure organisatsioonina näidataval erakonnal on isegi raskusi oma liikmete miitingule meelitamisega, mistõttu kantakse enda arvele teiste ühiskondlike liikumiste meeleavaldusi. Sisuliselt on Konstitutsioonierakond välismaalt juhitav uus õõnestusprojekt, mille rahastamiseks tuleb vahendeid nii Vene riigilt kui ka ärimeestelt.

Venemaa toetab erakonda varjatult – erinevate kultuuriprojektide ja muude ürituste kaudu. Mainida võib näiteks kontserti “Vivat Rossija“, mida sisuliselt rahastab Vene Föderatsiooni suursaatkond. Viimase kirjalikult toetusel taotleb Konstitutsioonierakond lisaraha nii Moskva ametkondadelt kui ka Eesti vene ärimeestelt. Nii saadeti 2006. aasta suvel ärimeestele mitmeid tollase Vene suursaadiku Konstantin Provalovi allkirja kandvaid kirju palvega toetada seda projekti rahaliselt. Taolise “palvekirja“ saanu võis aga ridade vahelt lugeda varjatud ähvardust oma Venemaaga seotud äriprojektidele.

/…/

Pseudoteadlased Kremli teenistuses

Venemaa seisukohalt kasulike probleemsete asjaolude väljatoomisel kasutatakse Eestis ühe olulise vahendina valitsusväliseid organisatsioone. Nii näiteks on mitmeid aastaid olnud üheks “teaduslike uuringute” läbiviijaks MTÜ Inimõiguste Teabekeskus, mida Venemaa välisministeerium finantseerib nii otse kui ka fondi “Euroregioon Livonia” kaudu.

Samuti annavad keskuse tegevuses osalevatele erihariduseta “objektiivsetele teadlastele” otseseid juhtnööre Venemaa diplomaadid. Iseloomulik on olukord, kus MTÜ Inimõiguste Teabekeskus liikmetest pooled kuuluvad äärmusliku ideoloogiaga Konstitutsioonierakonda, mis on olnud üks keskseid organisatsioone Eesti rahvusvahelise maine mustamises.

/…/

Filatovi juhtum

2006. aastal oli täheldatav ka mõningate riiklike struktuuride surve Eestisse investeerinud Vene ärimeestele, et nad kasutaksid oma Eestis loodud kontakte Venemaale positiivsete otsuste pealesurumiseks. Sisuliselt püüavad Venemaa võimuringkonnad kasutada oma ärimehi alternatiivse välispoliitilise kanalina. Kaitsepolitseile laekunud usaldusväärse informatsiooni kohaselt peitusid 2006. aastal tuntud Vene transiidiärimehe Andrei Filatovi (ebaõnnestunud) Eesti kodakondsuse taotlemise taga Kremlist kavandatud plaanid, mille üheks võimalikuks eesmärgiks oli „eksportida“ Eesti venelaskonnale tulevane rikas ja mõjuvõimas liider. Iseloomulik oli asjaolu, et ametlikult demonstreeriti Eestile oma suuri investeeringuid ja firmadega kaasaostetud sponsorlusprogramme, aga oma muude avaldustega püüti Eestit näidata fašistliku riigina.

“Filatovi juhtumi“ näol on tegemist suurejoonelise klassikalise mõjutustegevusega, mille koostisosadeks on populistlike ettevõtmiste rahastamine, kindlatele poliitikutele panustamine, suhtekorraldajatelt populaarsuse ostmine ning Eesti ajakirjandusse samaaegsete „positiivsete“ intervjuude ja peibutavate libauudiste (autotehase ja muude ettevõtete avamised) avaldamine. Hämmastav, et niisuguse kaliibriga ärimees on küsitava väärtusega eesmärkide nimel kergekäeliselt valmis ohverdama nii omaenda kui ka ettevõtte maine.

/…/

Mäss haridusreformi vastu

Juba alates 2005. aastast on Eestis üritatud korrata Lätis 2003. aasta maist 2005. aasta maini toimunud sündmustega sarnast stsenaariumi. Lätis suutsid vene äärmuslased oskuslikult ära kasutada lastevanemate hirmu oma laste tuleviku pärast, külvata juba varakult negatiivset suhtumist reformi ja soodustada teadmatusega kaasnevat segadust ning protestiõhkkonna levimist. Kõike võimendas ja kajastas tendentslikult Läti venekeelne meedia. 2006. aasta lõpul provotseeriti ka Lõuna-Eestis mitmeid aktsioone, kus püüti ära kasutada vene koolide liitumisest tulenevaid pingeid isiklike ambitsioonide realiseerimiseks.

Kaitsepolitsei on täheldanud püüdeid ässitada venekeelseid noori haridusreformi vastu. Ässitajateks on enamasti harimatud umbkeelsed “aktivistid”, kes ei austa ei eesti keelt ega eesti kultuuri ning loodavad oma tegevusega saavutada samasugust harimatust ka praeguste vene noorte hulgas, kahandades viimaste võimalusi Eestis ja mujal Euroopas karjääri teha.

Eriti üllatav on Eesti venekeelse meedia lühinägelikkus: eesti keele omandamise vastaseid jõude toetades takistatakse tegelikult vene noortele täiendavate võimaluste loomist ja pärsitakse nende läbilöögivõimet ühiskonnas.

/…/

Vasakäärmusluse tõus

2006. aastal fikseeris kaitsepolitsei mitmeid väiksemaid vasakäärmuslaste gruppe, mis tänaval, kontserditel ja mujal püüdsid vägivalda kasutades tõkestada skinheadide ettevõtmisi. Kuigi seni on kõik õnneks jäänud vaid kergemate avaliku korra rikkumiste tasandile, võib vastastikuse kättemaksu õhkkond väga kergelt sünnitada uusi, tunduvalt vägivaldsemaid ja seetõttu ka ühiskonnaohtlikumaid konflikte.

Üheks vene vasakäärmuse ideoloogia peamiseks levitajaks on kujunenud Maardu rahvamaja direktor Andrei Zarenkov, kes registreeris Eestis seni ainsa ametliku vasakäärmusliku ühenduse Antifašistliku Kommitee. Olles üheaegselt nii nimetatud ühenduse juht kui ka 2006. aastal loodud vene partei – Konstitutsioonierakonna – esimees, püüdleb ta vahendeid valimata kogu venekeelse elanikkonna esindamisele Eestis. Isiklikest ambitsioonidest ja võimuihast juhindudes üritas A.Zarenkov 2006. aastal oma tegevuse ja avaldustega korduvalt pingestada ja maksimaalselt õhutada nn. Pronkssõduri monumendi ümber puhkenud konflikti, andes sellega mõjuva tõuke nii vasak- kui ka paremäärmusluse arengule Eestis. Kõik A. Zarenkovi tegemised ja äärmuslikud avaldused teenisid ainult ühte eesmärki – saada 2007. aasta valimistel parlamenti. Nii ei käitu mitte poliitik, vaid politikaan.

/…/

Skinheadid koondusid

Tavapäraselt viibisid Kaitsepolitsei huviorbiidis kõik suuremad skinheadide grupid nii Tallinnas kui ka mujal Eestis. Välisriikide paremäärmuslaste järjekindel kõrgendatud huvi Eesti skinheadide tegemiste vastu on kahtlemata soodustanud paremäärmuslike vaadete levikut siinsete noorte seas ja viinud olukorrani, kus 2006. aastal võis esmakordselt täheldada seni killustunud skinheadide gruppide koondumiskatseid.

Eesti skinheadide tegevus on baseerunud peamiselt grupikuuluvusel ning välistel tundemärkidel (riietus, soeng, tätoveering), tugev ja ühtne ideoloogiline side on puudunud.

Skinheadliku ideoloogia levikut soodustavad eelkõige ühisüritused – Eestis näites alates 2000. aastast traditsiooniks kujunenud kontserdid. Ootamatu tõuke skinheadide populaarsuse kasvule 2006. aastal andis A. Zarenkovi ja teiste vene vasakäärmuslaste õhutatud nn. Pronkssõdurikonflikt, mille algfaasis kujunes just skinheadidest eesti rahvuslaste kõige organiseeritum jõud. Kohe ilmusid skinheadidele ka „kosilased“ – Iseseisvuspartei juhtide näol, kes hakkasid noori oma parteisse meelitama. 2006. a. detsembris toimunud partei juhatuse koosoleku otsusega valiti mitmed skinheadide aktiivsed liidrid erakonna juhatusse.

Üha enam võib täheldada skinheadide rahvusvaheliste sidemete tihenemist – seda nii erinevatel kontsertidel sõlmitavate isiklike kontaktide kui ka ühiskontsertide korraldamise kaudu. Tegemist on ülemaailmselt levinud praktikaga. Skinheadid ise nimetavad neid kontserte aga üha sagedamini „privaatpidudeks“. Eestisse elama asunud välisriikide skinheadid püüdsid 2006. aastal esmakordselt luua üle-eestilist paremäärmuslikku organisatsiooni.