Pärast miraažide haihtumist

See on juhtide kohus. Valdavalt on need eesmärgid olnud institutsionaalset või majanduslikku laadi. Loomulik, et okupatsiooni all olnud rahva jaoks sai iseseisvuse kõrval oluliseks kuuluvus: NATO ja Euroopa Liit. Sellest loodetakse kaitset kõige kurja eest – kui ainult naftajuhe ja suurriikide reaalpoliitika asja ei rikuks. Retoorilist funktsiooni täitis praeguseks väsinud Nokia-ku­jund – unistus majanduslikust igiliikurist, mida haridussüsteem ja madalapalgaline allhankemajandus ei ole suutnud realiseerida.

Pärast seda, kui majandusfundamentalistid avastasid sotsiaalse tundlikkuse kasulikud küljed, reklaamisid paljud hääled skandinaavialikku heaoluühiskonda, mis kindlustab parema elu kõigile. Demograafilise olukorra tõttu on seegi utoopiaks saamas. Tuntud loosung „Viie rikkama riigi hulka” muutus anekdoodiks kohe pärast väljahüüdmist. Et seoses sotsiaalse kihistumisega leidub rohkesti neid, kes ei kuulu rikaste ja ilusate hulka, sai vahepeal hea mineku ka vana hea rahvusliku martüüriumi teema. Paraku ei tööta see eriti hästi inimeste puhul, kes rabelevad Maslow’ püramiidi alumistes sektorites. Viimase suure eesmärgina on silmapiiril euro, mis väidetavalt päästab kriisist ja paneb majanduse õitsema. Õitsengu eeltingimuseks euro kõrval on aga ekspordivõime, mis õnnetuseks viib meid tagasi reaalsusesse ehk inimeste juurde – leidmata Nokia, tühjalt töötava haridussüsteemi ja odava allhanketööjõu juurde.

Kuuluvusega seotud suured eesmärgid on teostatud, aga vaade seestpoolt ehk Eesti ühiskonna füüsiline, vaimne ja majanduslik tervis on vilets ja seda kirjeldav andmestik nii ära leierdatud, et pole mõtet korratagi. Ja kuigi suur hulk juhtfiguure kirjeldab olukorda endiselt lihtsustatud majandusskeemide alusel, on üha enam tõendeid, et tulemust, mida ilmestavad finantskrahhid ja tööturu kriis, on oluliselt kujundanud see, mis toimub inimeste peades. Aga inimeste peades toimuvat on oluliselt kujundanud viimastel aastakümnetel võimulolijate produtseeritud ideoloogilised sisendused ja ühiskondlik praktika. Tõsi, heaoluvisioonide mõjul oli ja on põhjust kõnelda poliitilise ideoloogia hägustumisest.

Sisendused ülevalt

Aga ideoloogia kui kindlaid käitumismustreid tootev sisendatud hoiakute kogum ei ole kusagile kadunud. Veel enam – olukorras, kus poliitilised ideoloogiad on hägustunud, muutuvad massikäitumisest, eliidi sõnumitest, praktikast ja pragmaatikast tulenevad elujuhised veel mõjukamaks. Ja need on teada: kiire ja pingutusteta rikastumine, hedonistlik elustiil ning kaotajate häbimärgistamine. Muu seas on selle väärtusmaailma üks väljund ka vähetulusate loovkultuuri liikide marginaliseerumine või – ellujäämisalternatiivina – lä­bus­tumine.

Kui nüüd majandusminister kurdab tühjalt töötava haridussüsteemi üle ja väidab, et valitsus ei saa suunata õigeid erialavalikuid (ETV „Foorum” 03.03) siis ei ole see kaugeltki kogu tõde. Valitsus ei saa, aga paarkümmend aastat sotsiaalset praktikat ja ülevalt tulevaid sisendusi suudab paljutki. Seda illustreerib parimal moel nii internetist kui ka elust tuntud jõhker tüüp, kelle väljendusviisist võib järeldada, et ta ei kuulu raha- ega vaimueliidi ülemisse detsiili, aga kes tulihingeliselt kaitseb julge hundi elustiili ja halvustab allajääjaid. Need inimesed ja hoiakud toovad mulle alati meelde manipuleeritavust testinud eksperimendi, milles tavalised head inimesed olid valmis kaaslasi elektrilöögiga tapma, toetudes teaduse autoriteedile. Eesti primitiivne majandusfundamentalism on autoriteetidele toetuv pikaajaline sotsiaalne eksperiment. Kui selle käigus jäänuksid suured rahasummad, ratsa-rikkaks-valge­kraed ja „finantsgeeniused” au­järjele tõstmata, siis ei peaks nüüd kurtma ärijuhtide ülekülluse ja spetsialistide puudumise üle. Suurema plaani kurb paradoks on, et hoolimata demokraatia mantrast on kuuluvuse ja suurte arvude keskne mõtlemine tõrjunud indiviidi väärtuslikkuse idee sotsiaalsest väärtusruumist välja – privaatruumi, meelelahutuslike vaatemängude maailma.

Tegelikkuses sü­veneb mitut liiki vastandumine, killustumine ja võõrandumine. Ühiskonna juhtpersoonidelt tu­levad mõtteavaldused ei anna veel praegugi eriti lootust, et mõistetaks: ühiskond, kaasa arvatud majandus, funktsioneerib parimal moel, kui leiavad väärtustamist ja rakendust kõik selle liikmed. Aga on headki praeguses olukorras: lähemas tulevikus avaneb erakondadel suurepärane võimalus välja pakkuda tõeliselt riigimehelikke, „au­said ja karme” tulevikuvisioone  – „verd, higi ja pisaraid”...