Õpitud keelud

Viimastel nädalatel on üles kerkinud debatt samasooliste kooselu seaduslikust reguleerimisest. Pärast haridusministri arvamusavaldust on arutelu keskmes ka samasooliste armastus üldisemalt. Mina soovin aga näidata, et IRL ei ole sallimatuse lipulaev, seal on ka tolerantsema  maailmavaatega liikmeid.  

Heitkem pilk maailma: juba 1989. aastal võeti  Taanis vastu seadus, millega samasoolised paarid võisid oma kooselu registreerida (1993 Norras, 1995 Rootsis, 1998 Hollandis, 2002 Soomes). Eestis olid Nõukogude ajal homoseksuaalsed suhted kriminaalkorras karistatavad. Paljud praegused arvamusliidrid on kasvanud keskkonnas, kus homoseksuaalsusega seostati keelatud ja karistatavat tegevust. Uue iseseisva Eesti aeg saabus ühes isikuvabadustega, kuid ometi jäid mõned juurutatud/õpitud keelud püsima.

Nooremad eestlased on kasvanud teistsuguses, erinevustele avatud maailmas. Nad on reisinud ja elanud maailma eri osades, vorminud selle põhjal oma maailmapildi. Nad on kasvanud maailmas, kus parim sõber, kolleeg või lemmikkirjanik/muusik on gei või lesbi – keegi ei pea teistsuguseks olemise pärast end halvemini tundma või see-pärast aega vangis veetma.

Ühiskond muutub koos inimestega. Minevikus tähendasid muudatused ka näiteks orjatöö kaotamist ja naistele valimisõiguse andmist. Kui veel 1955. aastal arreteeriti afroameeriklasest inimõiguslane Rosa Parks USA-s selle eest, et ta keeldus valgele mehele istekohta pakkumast, siis nüüd on USA president tumedanahaline. Ühiskonna muutumisega on muutunud ka kooselu registreerimise ja abielu sõlmimise tähendus. Vanade dogmade järgi elab näiteks enamik noori patu­elu ja pooled Eestis sündinud lapsed on sohilapsed.

Kooselu registreerimiseks on erinevaid põhjuseid – see  on nii emotsionaalne kui ka pragmaatiline otsus. Kuid see valik on olemas vaid ühel – olgugi suuremal – osal meie ühiskonnast. Mulle meeldis ühe tuttava värske abi­elunaise arvamus, et „abielu on samasugune lepinguline tegevus kui ostu-müügi vormistamine. Konkreetse seksieelistuse põhjal kelleltki selle õiguse äravõtmine on naeruväärne”. Kolleegi ja haridusministri Lukase aegunud dogmadesse klammerdunud ja sallimatud avaldused ning erakonna käitumine olid minu jaoks üllatavad. Äärmuslikke hoiakuid võiks mõista, kui tegu oleks süvauskliku riigiga ja inimesed usuksid abielu pühadusse.

„See on ebardlus!”

Kuid eestlased on pigem uskmatud. On imekspandav, kui meie tipp-poliitikud ei märka iganenud Nõukogude taaga varju, mis neil kipub siiani järele lohisema. Usutakse, et homoseksuaalsus on ebardlus (suuresti nõukogudeaegse patoloogilise liigituse tõttu) ja seetõttu ollakse samasooliste kooselu seadusliku reguleerimise vastu. Mitte niivõrd seetõttu, et eestlased usuksid abielu sakramenti.

IRL-i veebilehelt võib lugeda erakonna maailmavaate kohta, et eesti rahvas peab saama maailma kõige õnnelikumaks rahvaks: „Õnn on iga üksiku inimese jaoks isiklik ja eriline. See väljendub eelkõige eneseteostuses, lähisuhetes ja turvalisuses. Valitsus ei saa teha inimesi õnnelikuks, kuid ta saab luua keskkonna, mis toetab inimeste võimalusi õnneni jõuda.” Riigijuhtidel, kes selliste suurte ideede eest seisavad, peaks olema tarkust sellele protsessile kaikaid kodaratesse mitte visata.

Kui mõtlen eestlaste peale, kellelt võeti samasooliste koos­elu reguleerimisest loobumisega võimalus elada seaduslikult registreeritud lähisuhtes turvaliselt ja õnnelikult, siis kõlavad viidatud sõnad kahepalgeliselt. Sel juhul peaks antud tekst ütlema, et „valitsus ei saa teha heteroseksuaalseid inimesi õnnelikuks, kuid ta saab luua keskkonna, mis toetab heteroseksuaalse inimeste võimalusi õnneni jõuda”. Nii saavad ka kõik erakonna liikmed maailmavaatest üheselt aru. Mina loodan aga õnnelikuna näha kõiki oma sõpru ja sõprade sõpru – eristamata nende õigusi õnnele seksuaalse orientatsiooni alusel.

Autor on IRL-i (end Res Publica) liige 2001. aastast.