Õpetajate palk ei ole liiga väike

Kommenteerin 4. mail Eesti Päevalehes ilmunud Agne Naruski arvamuslugu, milles kajastati õpetajate palgatõusu teemat. Minu arvates ei ole probleem mitte selles, et õpetajate palk on liiga väike – sest tõesti, Eesti lõikes ei ole sellel palgal tegelikult summana teiste kõrval ju häda midagi. Probleem on selles, et õpetajate koormus on liiga suur. Õpetajate normkoormus on 35 tundi, mis reeglina kasvab ikkagi kahekordseks, nagu Eesti haridustöötajate liidu 2010. aastal avaldatud uuringust selgub. Ka sellest on meedias juttu olnud.

Mina olen eesti keele, kirjanduse ja meedia õpetaja tütar. Meie pere on alati olnud kaheliikmeline – ema ja mina. Ema on õpetaja olnud ligi 30 aastat – kui ta noorem oli, jaksas muu tegevuse kõrvalt ka näiteringi vedada. Nüüd enam mitte. Ta on ligi 30 aastat töötanud kuus päeva nädalas, kümme tundi päevas. Keskmiselt. Minu nädalavahetused koos emaga möödusid töid parandades. Toona oli mul lõbus ema aidata, praegu mõtlen sellele ajale tagasi ahastusega – selleks et kõik asjad tehtud saaks, tuleb ohverdada seda aega, mida saab veeta oma lapsega, eriti nädalavahetuste arvelt. Või teha tööd hilistel õhtutundidel. Ema valis tihti ka selle teise variandi.

Praeguseks on ta tööle jätnud oma silmad – lugedes ligi 30 aastat laste kodutöid – ja selja, sest kaks koju sõitvat bussi dikteerivad ka koolist lahkumise aja ja koju veetavate tööde mahu. Ema ei nurise – tema on kange maanaine, kes arvab, et on ta seda tööd nii kaua teinud, teeb ka edasi. Ja kui tema ka ei tee, kes siis teeb? Pealegi teeb ta seda tööd laste pärast, nende pärast, keda ta õpetab.

Tahan öelda, et ligi 30 aastaga ei ole mitte midagi muutunud: õpetajate koormus on ikka liiga suur ja ühiskond arvab ikka, et nad saavad piisavalt palka. Pealegi puhkavad nad terved vaheajad ja suve takkaotsa (tegelikult jääb vaheaegadesse suur osa koolitusi ja teisi tööalaseid ülesandeid). Kui aga õpetajate koormus oleks normaalsem, saaks nad ise vabatahtlikult oma vaba aega ohverdada ja lisa teenida – nagu teen mina, kes ma vastan suhteliselt täpselt artiklis kirjeldatud perele, kus ema töötab meediaagentuuris ja isa on töötu. Tõesti, last mul ei ole, aga elukaaslane on praegu töötu ja minu tööpäevad 12 tunni pikkused. Aga ma ei näe põhjust, miks minu valikutest (küll olude sunnil, aga mida ma olen siiski ise teinud) peaks kannatama ka õpetajad, kel tegelikult valikut ei ole. Neil on valida, kas võtta paberil esitatud koormus või teenida veelgi vähem palka. Sest õpetajatele makstakse ikkagi paberil märgitud koormuse – nt 35 tundi –, mitte reaalse koormuse–  nt 50–70 tundi – eest.

Mari-Liisa Parder, EESTI KEELE JA KIRJANDUSE ÕPETAJA TÜTAR