Norman Aas: Prokuratuuri kaitseks

Kõigile küsimustele ei ole prokuratuur õige adressaat. Mõnele küsimusele prokuratuur seadusest tulenevalt vastata ei saa – vähemalt praegu mitte. On aga üks küsimus, millele vastuse andmises võiks ja peaks prokuratuur kindlasti osalema juba täna. See on küsimus täitevvõimu (õiguskaitseorganite) vastutusest ja osast demokraatlikus protsessis.

Alustuseks pean ära õiendama mõned ekslikud väited, mis on viimastel päevadel lendu lastud seoses Keskerakonna kontoris toimunud läbiotsimisega. Läbi ei otsitud erakonna kogu keskkontorit. Läbi otsiti üksnes peasekretäri kabinet ja tema poolt läbiotsimisel osutatud kaks ruumi. Vastavalt seadusele esitati läbiotsimisprotokoll läbiotsimise lõpus tutvumiseks ja sellele võeti erakonna esindajalt äravõetud esemete nimekirja läbivaatamise kohta allkiri. Otsitavate dokumentide äravõtmine „võetusega” ei olnud võimalik, sest võetust kui eraldi menetlustoimingut ei tunne Eesti kriminaalmenetlus enam 2004. aastast, kui see toiming ühendati läbiotsimisega. Samal aastal kaotati kohustus kutsuda läbiotsimise juurde manukad.

Ma ei soovi rohkem keskenduda konkreetsele juhtumile, millest kerkivad õiguslikud küsimused lahendatakse seadustes ettenähtud korras. Teema on mõistetavalt laiem: mil viisil võivad demokraatlikud institutsioonid ja õiguskaitseasutused üksteise tegevusse sekkuda?

Meil kõigil on ettekujutus demokraatiast, me kõik soovime õigusriiki. Demokraatlik õigusriik on aga midagi enamat kui nende kahe summa. Demokraatlik õigusriik eeldab ühest küljest võimu vastutust ja kohtulikku kontrolli, teisalt on see riigikorraldus, kus õigusotsustusi tehes juhindutakse seaduste kõrval ka õiglusest ning õiguse ja demokraatia üldtuntud printsiipidest.

Demokraatliku õigusriigi üks, isegi sümboolne väljendus on parlamendiliikme immuniteet, mis peab ühest küljest tagama demokraatliku mandaadi vaba teostamise sõltumata isiku poliitilistest vaadetest, teisalt võrdsuse ja vastutuse seaduse ees. Riigikogu liige on puutumatu. Nii ütleb põhiseaduse § 76 ja täpsustab seejärel: „Teda saab kriminaalvastutusele võtta ainult õiguskantsleri ettepanekul Riigikogu koosseisu enamuse nõusolekul.” (Selgituseks: kriminaalvastutusele võtmise all peetakse Eestis praegu silmas kriminaalasja süüdistusega kohtusse saatmist.)

Nõnda siis ei ole ka parlamendiliikme puutumatus piiramatu. Põhiseadus annab võimaluse selgitada välja ühtviisi nii tavainimese kui ka parlamendiliikmega seotud kuriteokahtluse asjaolud, rahvasaadiku kohtu alla andmiseks on aga vaja riigikogu nõusolekut. Põhiseadus ei eelda, et rahvaesindajad oleksid rahvast paremad, kuid nad ei tohiks olla ka halvemad.

Diskussioon immuniteedi sisu ja selle praeguse kaitse piisavuse üle ei ole aga üksnes õiguslik. See on pigem poliitiline vaidlus, mistõttu nii riigikogus kui ka avalikkuse ees tekkinud arutelu saab vaid tervitada. On võimalik ja täiesti loomulik, et selle tulemusena võidakse jõuda järeldusele, et seadusi tuleb muuta. Ka õiguskaitseasutused mõistavad probleeme, mis tekivad, kui kriminaalmenetlus läheneb immuniteediga kaitstud valdkondadele. Aga nagu on öelnud riigikohus: kriminaalasjas on uurimisasutuse ametnik ja prokurör seotud kehtiva kriminaalmenetlusõigusega ega saa jätta seda rakendamata.

Kehtiv kriminaalmenetlusõigus on ühemõtteline ja kuriteokahtluse ilmnemise korral on uurimisasutus ja prokuratuur kohustatud korraldama kriminaalmenetluse. Veelgi enam, riigikohtu üldkogu on just erakondade rahastamise kontrollisüsteemi põhiseaduspärasust hinnates rõhutanud, et erakondade ebaseadusliku rahastamise vältimise üks oluline osa on erapooletu kriminaalmenetluse läbiviimise kohustus vastavate kuriteokahtluste tekkimise puhul.

Otsuse langetamine selle üle, millal kuriteo tunnused on olemas, on suur vastutus. Otsustada selle üle, milliseid tõendeid ja milliste toimingutega on uuritava teo asjaolude tuvastamiseks vaja koguda, on veel suurem vastutus. Üks 20. sajandi kuulsamaid saksa õigusfilosoofe Gustav Radbruch on väitnud: „Hea jurist saab olla üksnes süümepiinadest vaevatud jurist.” Selle lause tähendust mõistab iga päev nii prokurör kui ka uurija, kes peab keerulistes olukordades oma otsused tegema lähtudes seadusest ja juhtumi elulistest asjaoludest, mis kokku määratlevad olukorrale kohase õiglase tegevusviisi. Seetõttu ei saa ta kuidagi alustada kriminaalmenetlust teos, mis leiab ühiskonnas küll eetiliste etteheidete tasandil enneolematut kõlapinda, kuid paraku ei ilmuta ühegi kuriteo tunnuseid. Seetõttu tuleb tal jätta tähelepanuta kommentaarid, et tal oleks mingi kuriteo tõendamiseks justkui vaja vaid kahte paberit, kui tegelikult on nii kohtupraktikast kui ka karistusõigusest tulenevalt asjakohane ja vajalik hoopis täielikum tõendite komplekt.

Eeltoodu aga ei tähenda, et õiguskaitseasutused oleksid kriitikavabad või tegutseksid väljaspool demokraatlikku kontrolli. Prokuratuuri ja uurimisasutuste otsuseid kriminaalmenetluses kontrollib eelkõige erapooletu kohtuvõim. Ühegi teise riigiasutuse tegevus ei ole Eestis suuremas mahus allutatud kohtulikule kontrollile kui prokuratuuri oma ja seda juba kohtueelses menetluses. Samas on viimane aeg pakkunud näiteid, kus pretensioonide lahendamine uurimisasutuse ja prokuratuuri tegevuse suhtes on suunatud meediatandrile, unustades selleks seadusandja enda poolt loodud õigusriiklikud kontrollimehhanismid ja kaebemenetluse, milleks prokuratuur on kohandatud ja valmis.

Probleemid süvenevad veelgi, kui demokraatlikud institutsioonid ja riigi õiguskaitseasutused õnnestub tõmmata omavahelisse konflikti, vähemalt näilisse. Meie mineviku (või mõne riigi oleviku) hirmuvarjud totalitaarse riigi õigussüsteemist ei ole veel tänaseni seinalt täiesti kustunud. Seetõttu on küll teatud mõttes paratamatu, et Eesti õiguskaitsesüsteem peab ennast pidevalt tõestama, sh kaitsma ka süüdistuste eest poliitilises kallutatuses ja erapooletuses. Kahetsusväärne on aga see, kui selliseid minevikuhirme hakatakse teadlikult ära kasutama ja võimendama. Tuleb nõustuda vabariigi presidendiga, kes on öelnud, et nii nagu korruptsioon vähendab usku demokraatiasse, kannavad täpselt sama eesmärki – kahandada rahva usaldust õigusriigi vastu – ka katteta süüdistused õiguskaitse eest vastutavate asutuste poliitilise kallutatuse asjus.

Õigussüsteemi roll demokraatlikus õigusriigis on küll toota kohtuotsusega kaasnevaid sotsiaalseid väärtusi ja õigusrahu, kuid ka ideaalseim õigussüsteem ei saa olla ainus õigluse allikas. Õiglast õigusemõistmist peavad toetama ka demokraatlikud institutsioonid ja meie rahvuslikku eliiti ümbritsev eetikamaastik ehk need väärtushinnangud, mida kannab meie poliitiline, majanduslik ja vaimueliit. Õigesti korraldatud eetikaväli (mis suunab ka üksikisikute moraalsed kompassid ühes suunas) vähendab ootusi, et ainult õigussüsteem saaks kõik küsimused õiglaselt lahendada, ja loob ühiskonnas parema õhustiku. Lootes ainult õigussüsteemile, takerduksime vaid JOKK-mentaliteeti.
Õigussüsteem ei saa olla üksildane õigluse majakas, mis toitub vaid iseenese energiast.

Demokraatliku õigusriigi areng on protsess, mis on meie õigus- ja poliitilise kultuuri arengu üks osa. Ühest küljest peavad uurimisasutused ja prokuratuur nii kohtule kui ka avalikkusele tõestama, et meie tegevus on põhjendatud, erapooletu ja rajaneb seadusel ja õiglusel. Teisalt usun, et Eestis on saabumas aeg, kus kriminaaljustiitssüsteemi tegevuse seaduslikkuse kahtluse alla seadmine põhineb üksnes faktidel, mitte abstraktsel retoorikal.