Noorim tenor

Tõnis Mägi ja Ivo Linna on juba oma esimesed juubelid edukalt ära pidanud ning presidendilt auraha rinda saanud, nüüd "kukkus" 50 siis ka Jaak Joalale. Kuid temal pole ordenit, ning ka sünnipäev ise möödus vaikselt ning vaguralt.

Kuid oleks ju võinud minna ka teisiti. Võinuks korraldada kontserte, üürida linnahalli, laulda vanu laule ning anda välja CD-sid, nii et maa must ja raadioeeter umbes. Sedasi ju tavaliselt mööduvad meie lauljate juubelid, ja ega see paha pole. Soov juubeldada on inimlikult mõistetav.

Joala valis teise tee.

Tegelikult on ta selle valinud juba ammu. Kui välja arvata "kolme tenori" mõne aasta tagune tuur, ei laula ta enam. Teda ei näe, kitarr kaelas, õllesummeritel ja firmade jõulupidudel. Ta ei anna välja vanu "kuldseid linte". Tegelikult jääb minule, kui muusikamaailma mitte kuuluvale inimesele üldse arusaamatuks, mida Joala teeb – peale selle, et ta igasugustel Eurovisiooni eelvoorudel ning muudel muusikaüritustel, barett viltu peas, kusagil tagaplaanil lösutab, ja toimuvat teravmeelselt kommenteerib.

Joala meenutab rantjeed, kes elab dividendidest. Tundub, et tal läheb mõnusasti, sest mis on mõnusam, kui võimalus mitte teha seda, mida sa ei viitsi. Joala ei viitsi enam laulda, ta ei viitsi ka juubelit pidada. Eks ta ole nooruses laulnud ja pidutsenud küllaga. Minu arvates on tema suhtumine eluterve.

Eesti levimuusika ristiisa. Oleks kole, kui Joala võtaks eeskuju näiteks Orukast, ajaks selga sätendava trikoo ning kargleks laval nagu napakas. Ei, Joala juhib hoopis Esitajate Liitu, õpetab noori... Vaieldamatult on ta autoriteet. Nagu Eesti levimuusika ristiisa. Tema ise enam mikrofoni kätte võtma ei pea, selle teevad tema eest ära noored plikad ja laulupoisikesed.

Muidugi pole säärane positsioon saavutatud üleöö. "Maffia ristiisaks" ei saada ilma vaeva nägemata. Arvutud hiigelkontserdid Venemaal päevil, mil Joalat Eestis Jashka Jolkini nime all tunti, on tuleproov, mida igaüks läbida ei suuda. Joala pidi laulma hästi palju hästi koledaid venekeelseid laule, tuuritama mööda Siberit ning taluma kodueestlaste õelat suhtumist – selleks, et pidada nüüd, keskealisena, muhedat härrapõl-ve ning kantseldada Tallinna noormuusikuid. Nii nagu Mäx valitseb Tartut ning Iff Saaremaad ning räimeparvi.