Nelja raja kogudus
Selle moodsa Paabeli torni ehitamise heaks pole neil kahju rahast ega ajast.
Äärmiselt huvitav oli lugeda „nelja raja koguduse” uusimaid ennustusi, et kümne aasta pärast on Kose ja Mäo vaheline liiklus kahekordistunud. Tahaks tõesti teada, kuidas see võimalikuks osutub, kui juba praegu on pea igal eestlasel auto tagumiku all, kui välja arvata minusugused üksikud friigid. Ainuke moodus, mille peale ma suutsin tulla, on see, kui tõesti õnnestub välja aretada „Monty Pythoni lendavas tsirkuses” välja reklaamitud kahe tagumikuga mees. Sellisel isendil oleks loomulikult vaja kahte autot ühekorraga, ja kui siis kujutleda, et kõik need kahe tagumikuga inimesed peavad mingil põhjusel vajalikuks lakkamatult Kose ja Mäo vahel edasi-tagasi heegeldada, siis muidugi, jah, kahekordistub liiklustihedus tõepoolest. Ning neli rada on möödapääsmatud. Aga mul puuduvad kahjuks andmed, kui palju neid kahe tagumikuga inimesi Eestis juba sirgub. Võib-olla mõnes autoajakirjas on neid juba presenteeritud? Ei tea, pole juhtunud lugema.
Tegelikult on täpselt sama tõenäoline ju ka hoopis vastupidine stsenaarium: ülemaailmse majanduskriisi tingimustes autoliiklus kängub, nii et maanteed jäävad kümne aasta pärast sootuks tühjaks ja kasvavad kohati rohtu nagu Rooma leegionide sõjateed varasel keskajal. Mida me siis nende nelja rajaga peale hakkame? Ja miks üldse arvatakse, et inimestel on lakkamatult vaja Tallinna ja Tartu vahel edasi-tagasi sõita? Põhiliselt teevad seda minu andmetel tudengid, aga nemad kasutavad ühissõidukeid, neid neli rada ei huvita. Neile oleks oluline hoopis hästi töötav rongi- või bussiliiklus.
Vaeseke, bussiga!
18. oktoobri Eesti Päevalehes kirjutaski Hannes Luts väga kena loo („Viis minutit võitu 207 miljoni eest”), kus ta väitis, et selle raha eest, mis kuluks „nelja raja koguduse” eluunistuse täitmiseks, saaks luua Tallinna ja Tartu vahel korralikult toimiva rongiühenduse. Aga ühistransport on muidugi midagi äärmiselt ebaseksikat, erinevalt helesinisest fantaasiast, et igal eestlasel on oma auto, oma rada ja oma parkimiskoht. Ühistranspordi vajalikkust küll pika hambaga mööndakse, kuid tegelikult mõtleb iga elukapten: eks neid busse ja ronge ole tarvis ennekõike pensionäride ja luuserite jaoks, aga mina olen edukas inimene ja sõidan ikka autoga edasi, nii et minul on tarvis nelja rada, nelja rada, nelja rada... Mäletan, kuidas ma kunagi kohtusin Hiiumaa laeval Priit Pulleritsuga ja mainisin talle möödaminnes, et sõidan Kärdlasse liinibussiga. Pullerits ei suutnud kuuldut esimese hooga uskuda. Bussiga? Sa sõidad bussiga! Vapustus oli tema jaoks nii suur, et ta kirjutas sellest hiljem isegi ajalehes, kirjeldades mind kui hämmastavalt tagasihoidlikku ja vähenõudlikku inimest, kes on nõus leppima ühistranspordi ebamugavustega. Kui lihtne on tänapäeval saada märtriks ja pühakuks!
Minu jaoks on arusaamatu hoopis see, miks mõni inimene on nõus tegema vabatahtlikult sohvritööd. Jah, muidugi, ühistranspordi on „nelja raja kogudus” suures osas Eestis peaaegu välja suretanud, nii et on tekkinud palju paiku, kuhu sa lihtsalt ilma autota ei pääse. Kurb. Aga Tallinnast Tartusse ju bussid ja rongid käivad. Nii et ainsad põhjused, miks inimene peaksid valima selleks reisiks isikliku auto, on a) ta peab vedama kaasas hiiglaslikke pakke või b) ta haiseb nii koledasti, et teda ei saa teiste inimeste sekka lubada. Kumb probleem vaevab Sind, armas „nelja raja koguduse” liige?
