NEIVELT, TAAL, ARRAK, MARIPUU: Ees­ti ma­jan­dus­kasv: pan­ka­de juh­ti­mis­vi­ga

•• Neil nädalail on terve maailma majandust raputanud USA finantskriis. Kuidas see mõjutab Eestit?

Neivelt: En­ne kui fir­ma­de­le ha­ka­tak­se taas nor­maal­selt lae­nu and­ma, lä­heb veel pool­teist-kaks aas­tat.  

Maripuu: Üks etapp – see, mi­da me USA in­ves­tee­ri­mis­pan­gan­du­sest suure depressiooni aegadest alates teadsime, on lõppenud. Tekivad uued olud, mille mõju on vara hinnata.

Taal: Ees­ti on juh­tu­nust kind­las­ti haa­va­ta­vam kui suu­re­ma si­se­tu­ru­ga rii­gid.  

Neivelt: Hä­dapä­rast ehk traa­gel­da­me 2009. aas­ta ee­lar­ve kok­ku. Aas­tal 2010 on see ras­kem ja 2011 veel­gi ras­kem. Kui et­te on näh­tud, et ku­lud muud­kui suu­re­ne­vad, aga tu­lud ei suu­re­ne, siis kää­rid ju suu­re­ne­vad jär­jest.

Arrak: Te­ge­li­kult on ma­jan­dus­lan­gu­sed vä­ga head as­jad. Ja hea, et Ees­tis tu­li mii­nus­kasv. Kui olek­si­me jää­nud vi­re­le­ma ka­he-kol­me prot­sen­di pea­le, siis olek­si­me en­nast eda­si pet­nud, et te­ge­li­kult on as­jad vä­ga häs­ti.

Taal: Se­da on hea teo­ree­ti­li­selt rää­ki­da, aga ini­mes­tel on va­lus. Ühel mo­men­dil po­le ini­mes­tel liht­salt enam ra­ha, mil­le­ga maks­ta ta­ga­si lae­nu­sid.

Neivelt: Meie peap­rob­leem on­gi liig­ne lae­na­mi­ne paar aas­tat ta­ga­si.

Taal: Süüdi ole­me ik­ka ise, et lae­nu võtsi­me. Aga ka Skan­di­naa­via pan­ka­de kae­la ta­haks na­tu­ke aja­da se­da, mis toi­mus. Nad hak­ka­sid siin oma­va­hel tur­gu ümber ja­ga­ma sel moel, et pak­ku­sid üks­tei­se võidu lae­nu.  

Neivelt: Ise võtsi­me lae­nu. Aga pan­gad on oma ka­ris­tu­se saa­nud. Kui vaa­ta­me Swed­ban­ki või SEB akt­sia hin­da, siis see on lan­ge­nud 50–60 prot­sen­ti sel­lelt ta­se­melt, mis ta oli aas­ta ta­ga­si. Suur osa meie ma­jan­dus­kas­vust oli te­ge­li­kult Skan­di­naa­via pan­ka­de juh­ti­mis­vi­ga.

Maripuu: Ut­ree­ri­tu­na öel­des on kõiges sel­les “süüdi” see, et me as­tu­si­me Eu­roo­pa Lii­tu. Ja seejä­rel ha­ka­ti meie pea­le vaa­ta­ma hoo­pis tei­se pil­gu­ga. Ei ol­nud va­het, kas an­da lae­nu mei­le või mõne­le Root­si kom­muu­ni­le. Ris­ki­ta­se­med võrd­sus­tu­sid pan­ku­ri­te sil­mis. Kon­ku­rents viis sel­le­ni väl­ja, et pan­gad taht­sid siia tul­la, ja an­ti pal­ju roh­kem ra­ha, an­ti pal­ju oda­va­malt, kui meie te­ge­lik ma-jandustaust oleks võimal­da­nud.

Neivelt: Ju­ba 2004. aas­tal ütle­sid Taa­ni pan­ku­rid ümar­laual, et mei­le an­tak­se lii­ga oda­valt ja lii­ga pal­ju lae­nu. Kui Ees­tis do­mi­nee­rik­sid ko­ha­li­kud pan­gad, kes pea­vad võtma lae­nu tu­rult, ei oleks nad siia too­nud iial­gi min­gi va­le­mi­ga nii pal­ju lae­nu, kui suut­sid se­da te­ha Skan­di­naa­via pan­gad oma ema­pan­ka­de­ga.

•• Seega kui panku poleks välismaalastele müüdud, poleks olnud ka sellist laenuandmist…

Neivelt: Nad oleks um­bes kolm kor­da vä­hem ra­ha siia too­nud.  

•• Suur osa praegusest hädast on tingitud ka sellest, et ootused on reaalsusest väga erinenud. Mil määral saab üldse majandusprognoose usaldada?

Taal: Ju olid vii­ma­sed aas­tad nii head, et analüüti­kud muu­tu­sid ka sünop­ti­ku­teks.

Arrak: Iga­su­gu­ne loo­gi­ka oleks ära kee­la­nud sel aas­tal va­lit­sus­sek­to­ri ku­lu­sid 24 prot­sen­ti kas­va­ta­da. Kui era­sek­tor too­dab ajal, mil moes on pu­na­sed bo­ti­kud, hoo­pis si­ni­seid bo­ti­kuid, saab ta pek­sa. Aga kui va­lit­sus pras­sib, siis saa­me meie pek­sa.

Neivelt: Ra­han­dus­mi­nis­tee­riu­mi spet­sia­lis­tid said vii­mas­tel aas­ta­tel ko­gu aeg nüpel­da­da, et nad te­gid lii­ga kon­ser­va­tiiv­se eelar­ve. Ja nüüd nad siis just­kui õppi­sid sel­les­t…

Maripuu: Hä­da on ka sel­les, et pal­jud analüüti­kud on vä­ga noo­red, neil puu­dub elu­ko­ge­mus.

•• Paljud Eesti inimesed on nüüd ilmselt segaduses. Aastaid on räägitud Eesti suurepärasest majanduspoliitikast ja nüüd korraga on kõik muutunud…

Arrak: Fi­nantss­pet­sia­lis­tid ar­va­vad, et kõik pan­nak­se pai­ka fi­nants­tur­gu­del. Te­ge­li­kult tu­leb kasv toot­mi­sest. Ees­ti ma­jan­du­se põhist­ruk­tuur ei saa ol­la vä­ga va­le, ja se­da seepä­rast, et meil ei ole ol­nud kunst­li­kult kaits­tud ma­jan­dus­sek­to­reid. Jah, ra­ha läks kin­nis­va­ras­se, papp­ma­ja­des­se lii­ga pal­ju. Aga se­da kor­ri­gee­ri­tak­se. Kumb on prae­gu täht­sam, kas hoi­da ee­lar­vet ham­bad ris­tis ta­sa­kaa­lus või elav­da­da ma­jan­dust? Ee­lar­ve­po­lii­ti­ka ees-märk ei saa ol­la ee­lar­ve ta­sa­kaa­lus hoid­mi­ne, vaid ma­jan­du­se sta­bi­li­see­ri­mi­ne. Ma olen kind­las­ti eba­po­pu­laar­ne, kui ütlen, et re­ser­vist tu­leb ra­ha võtta.

Neivelt: Meil on re­ser­vis kok­ku üle 30 mil­jar­di.

•• Kuidas hinnata Eesti senist majanduspoliitikat?

Maripuu: Kui me rää­gi­me pi­ka-a­ja­li­sest po­lii­ti­kast, siis see on ai­nuõige.  

Taal: Kas meil on üld­se sel­li­ne asi ole­mas?

Maripuu: Li­be­raal­ne, ava­tud, suh­te­li­selt väi­ke­se sek­ku­mi­se­ga ma­jan­du­s…

Neivelt: Eu­roo­pa Lii­dus ei pais­ta me prae­gu mil­le­ga­gi sil­ma. Va­nas­ti olid meil ava­tud tu­rud, ta­sa­kaa­lus ee­lar­ve, fik­see­ri­tud kurss – need olid kolm vaa­la. Prae­gu on kõigil teis­tel sa­mad as­jad. Ja roh­kem meil ma­jan­dus­po­lii­ti­kat po­le­gi.

Taal: Ole­me ala­ti jät­nud ka­su­ta­ma­ta võima­lu­sed näi­teks inf­lat­sioo­ni pii­ra­mi­seks või sig­naa­li­de and­mi­seks. Ajal, mil ehi­ta­ti neid papp­kar­pe põllu­le, võinuks va­lit­sus rää­ki­da, et ini­me­sed, är­ge ko­li­ge sin­na, see on oht­lik. Või SMS-lae­nu­de pu­hul ütel­da, et va­lit­sus ei saa neid sea­du­se­ga pii­ra­ta, aga te­ge­li­kult ei ole need pä­ris õiged ini­me­sed, kes võta­vad 900-prot­sen­dist int­res­si. Ühelt poolt ko­gub va­lit­sus mak­su­de­na ra­ha sel­leks, et hoi­da vae­seid pin­nal, aga tei­selt poolt ei mõis­ta huk­ka se­da, kui vae­sust te­ki­ta­tak­se juur­de. Või kas või ka­sii­no. Meil on 25 000 män­gusõlt­last. Meil on 80 000 ini­mest, kes võta­vad SMS-lae­nu.

•• Inimest tuleb siis kaitsta tema enda eest?

Taal: Kui me poo­le oma ee­lar­vest ku­lu­ta­me sot­siaal­va­ja­dus­teks, siis on tea­tud mää­ral õigus­ta­tud, et me kait­se­me te­da te­ma en­da eest. Va­lit­su­se asi on an­da ini­mes­te­le sig­naa­le. Mil­li­seid sig­naa­le an­tak­se, sel­le jär­gi ka ini­me­sed käi­tu­vad. Meil an­tak­se sig­naa­le, et ära tee mit­te mi­da­gi, aga 15 aas­ta pä­rast saad viie rik­ka­ma rii­gi hul­ka.

•• Majanduspoliitika puhul pole mitte ühtegi majandusmeest ega poliitikut, kes ei ütleks, et eksporti tuleks hoogustada. Aga sõnadest kaugemale ei jõuta…

Arrak: Ees­ti va­lit­sus ei saa min­na ütle­ma, et too­da roh­kem eks­por­dikõlb­lik­ku too­dan­gut. In­no­va­tiiv­ne saab ol­la ik­ka­gi et­te-võtja, see­sa­ma era­sek­tor.

Neivelt: Küsi­mus on sel­les, kes me ta­ha­me ol­la. Kas me ole­me töös­tus­maa, tee­nin­dus­maa, ke­da me tee­nin­da­me? Ku­hu me oma eks­por­di suu­na­me? Tead­mis­tepõhi­se­le ma­jan­du­se­le ei saa nii­pea loo­ta. Kui pal­ju te­kib neid tead­mis­tepõhi­seid et­tevõtteid, mil­les­se Aren­gu­fon­d saaks in­ves­tee­ri­da? Aas­tas küm-mekond, mis an­na­vad tööd sa­da­kon­na­le ini­me­se­le. Kui me võta­me oma rah­vaar­vu ja võrd­le­me se­da Soo­me­ga, siis see fir­ma­de arv peaks ole­ma kümme­kond kor­da suu­rem. Prae­gu­sest olu­kor­rast pea­vad väl­ja ve­da­ma ik­ka­gi ole­ma­so­le­vad et­tevõtted.

Arrak: Trei­pin­gi ja kan­gas­tel­ge­de ta­ga seis­mi­se töö­ko­had kao­vad ära – need lä­he­vad Hii­nas­se. Juur­de pea­vad tek­ki­ma töö­ko­had, kus ei töö­ta­ta kä­te­ga, vaid pea­ga. Töö­turg tu­leb te­ha paind­li­kuks, val­lan­da­mi­ne liht­saks.  

Maripuu: Kind­las­ti jääb ka tea­tud kä­te­ga töö­ta­mi­se ala­sid rii­ki. Mee­nu­tak­sin tööjõutu­ru paind­lik­ku­se sei­su­ko­hast üht näi­det Lon­do­nist. Päev pä­rast se­da, kui Leh­man Brot­her­si osas oli sis­se an­tud pank­ro­ti­kait­se­taot­lus, kao­tas töö 5000 lon­don­last. Kõik olid tä­na­val. Tööjõu ot­si­jad pa­nid pu­bi­des­se üles lii­ku­vad ini­mes­te ot­si­mi­se kon­to­rid. Eel­mi­sel nä­da­lal oli 80 prot­sen­ti sealt lä­bi käi­nud. Viis mi­nu­tit olid seal per­so­na­liot­si­ja juu­res, ühed läk­sid va­sa­ku­le, tei­sed pa­re­ma­le. Nii efek­tiiv­ne oli turg.

Neivelt: Meil ei suu­de­taks kuu aja­ga koo­so­le­kut­ki kok­ku saa­da.

•• Mida arvata valitsuse uutest maksuplaanidest?

Arrak: Me ole­me au­gus. Kui kee­gi rää­gib seal mak­su­de tõst­mi­sest, on ta liht­salt ru­mal. Et­te tu­leks võtta ku­lu­de pool.

•• Vanemahüvitised? Teeme pensioni väiksemaks?

Taal: Järg­mi­sel aas­tal tu­leb näi­teks väl­jas­pool sot­siaal­mak­su pen­sio­ni­de­le juur­de 2,8 mil­jar­dit kroo­ni.

•• Võtame pensionäridelt raha ära?

Taal: Ei võtaks ära – liht­salt ei an­naks enam juur­de.

Arrak: Vaa­da­ke, kui eri­ne­valt suh­tu­tak­se pen­sionä­ri­des­se ja töö­te­gi­ja­tes­se. Tu­lu­mak­su lan­ge­ta­mi­se ärajät­mi­ne tä­hen­dab küll reaal­set ra­ha äravõtmist. Sa­mal ajal aga pen­sionä­re kar­de­tak­se na­gu tuld, sest kee­gi ei jul­ge nen­de juur­de min­na ja öel­da, et nen­de oo­da­ta­vat ra­ha po­le prae­gu võtta. Aga kes ma­jan­dust eda­si viib, pen­sionä­rid või töö­te­gi­jad?

Maripuu: Ees­ti prob­leem on pi­dev va­li­mis­pe­riood. See su­vi po­lii­ti­kud puh­ka­sid, sest nüüd hak­kab pih­ta 18-kuu­li­ne per­ma­nent­ne va­li­mis­pe­riood. Kuid jah, kõike on võima­lik te­ha, aga reaal­selt kee­gi ei jul­ge.

•• On natuke hirmutav, et neli majanduseksperti on siin koos ja jääb mulje, et põhisoovitus on: pensionär peab meid nüüd august välja vedama.

Taal: Ei, ei. See oli näi­de.

Neivelt: Eks­por­ti peab suu­ren­da­ma, ega muu ei ai­ta.

Taal: Aga me pea­me sel­le kind­laks te­ge­ma, kas nii jä­me­dat rii­ki na­gu Põhja­maa­des nii väi­ke rah­vas suu­dab väl­ja ve­da­da.

Kas meil on jäme riik?

Neivelt: Meil ei ole jä­me riik.

Taal: Ma ei oleks nõus, et meil on õhu­ke riik.

•• Tundub, et riik ikka pingutab väga, et kokku hoida. Juttu on sellest, et pole raha ühistranspordi doteerimiseks, puuetega lapsed ei saa enam õpilaskodus ööbida.

Arrak: See on sel­li­ne päe­vast päe­va ja peost su­hu ela­mi­ne. Va­lit­sus ei saa ela­da na­gu ühep­äe­va­lib­li­kas.

Taal: Kui see ee­lar­ve saab vas­tu võetud, siis mak­susüstee­mi peaks üle vaa­ta­ma. Tu­lu­maks on Ees­tis küll suh­te­li­selt väi­ke, aga tööjõud on kõrgelt mak­sus­ta­tud. Pea­le­gi võiks mak­susüsteem an­da min­gi sig­naa­li. Mi­nu­le isik­li­kult meel­dib au­to­maks. Au­to-trans­port tä­hen­dab, et ra­ha kütu­se eest voo­lab rii­gist väl­ja. Ja miks üld­se peaks punk­tist A punk­ti B mi­ne­kuks üks ini­me­ne ka­su­ta­ma kolm kor­da roh­kem kütust kui tei­ne?

Neivelt: Aga me ei saa lõpu­tult kok­ku hoi­da. Eks­port, eks­port, eks­port on ai­nus, mis ai­tab. Eks­por­ti­jad tu­leb tõsta pje­des­taa­li­le. Ala­tes sel­lest, et aja­kir­jan­dus kir­ju­tab nen­dest, kes vii­vad kau­pa väl­ja, mit­te nen­dest, kes müüvad bu­tii­gis püksi­kuid ja ilusaid autosid. Riik võiks an­da roh­kem tee­ne­temär­ke eks­por­ti­ja­te­le. Meie rii­gi­ju­hid võik­sid rii­gi­vi­sii­di­le min­na sin­na, kus meil on eks­port­tu­rud, mit­te ek­soo­ti­lis­tes­se koh­ta­des­se.

Arrak: Li­be­ra­lism ei tä­hen­da se­da, et va­lit­sust ei ole. Tsi­tee­rik­sin Rea­ga­nit: ei ole ole­mas pa­rem- ja va­sak­pool­set ma­jan­dus­po­lii­ti­kat, on po­lii­ti­ka, mis viib üles, ja po­lii­ti­ka, mis viib al­la. Ees­tis prae­gu po­le­gi po­lii­ti­kat. Te­hak­se päe­va­po­lii­ti­kat ja po­le pi­kaa­ja­list vi­sioo­ni.

•• Kust neid tuleviku tuluallikaid leida?

Neivelt: On töös­tus, on tu­rism ja va­rem oli tran­siit. Kaks jal­ga on veel jä­re­le jää­nud. Sel­le ase­mel et va­lit­sus küsiks tu­ris­mii­ni­mes­telt, mi­da te­ha, et tu­ris­te juur­de tu­leks, pan­nak­se, vas­tu­pi­di, hoo­pis mak­su juur­de, et neid vä­hem tu­leks.

Maripuu: Käi­be­mak­sumää­ra­de eri­ne­vus on ku­ra­dist. Aga pa­ra­ku on nad ku­ra­dist vä­ga pal­ju­des Eu­roo­pa rii­ki­des.

Neivelt: Vi­sioo­ni­puu­dus on igal pool. Võtkem kas või raud­tee ta­ga­siost An­si­pi va­lit­su­se poolt. Raud­tee hin­da ar­vu­ta­ti sel­le jär­gi, et tran­siit kas­vab, ja kui prae­gu väi­de­tak­se küüni­li­selt, et Ve­ne­maa oleks tran­sii­di ära vii­nud (ka il­ma pronkssõdu­ri juh­tu­mi­ta – toim) – see oli am­mu tea­da –, miks raud­tee siis nii kallilt ta­ga­si os­te­ti?

Maripuu: Va­lit­sus peaks kuu­la­ma et­tevõtjaid, kes on mu­res Ees­ti käek­äi­gu pä­rast. Et­tevõt-lusor­ga­ni­sat­sioo­nid kur­da­vad aga, et dia­loog va­lit­su­se­ga ei toi­mi, neid ei kuu­la­ta.

Neivelt: Olu­li­ne on ka rõhu­ta­da et­tevõtjasõbra­lik­kust. Võta­me Ai­var Rei­vi­ku näi­te – ta kind­las­ti ei läi­nud va­ba­dus­sam­ba sih­t-asu­tus­se, et saaks lam­pe müüa. Aga Ees­tis mõel­dak­se: ju­ma­la pä­rast, et oma­delt lam­pe ei os­taks. Kõigi nen­de in­no­va­tiiv­se­te too­de­te pu­hul on Ees­ti vii­ma­ne koht, ku­hu neid müüa saab. Ot­sus­ta­jad kar­da­vad: võib-ol­la oled kus­kil koos õppi­nud või käid koos lau­lu­koo­ris, igaks ju­huks sind ei võta.

Arrak: So­ki­vab­rik Su­va, mis os­tab Amee­ri­kast hõbe­nii­ti, teeb sel­le­ga kõrg­teh­no­loo­gi­li­si sok­ke – külmas on nad soo­jad, soo­jas ja­he­dad, an­ti­bak­te­riaal­sed. Nad po­le ühte­gi ko­ha­peal­set han­get ar­mee­le tei­nud. Siin te­hak­se odav han­ge min­gi­te­le Hii­na sok­ki­de­le. Aga Nor­rat Su­va va­rus­tab.

Taal: Sa­me­lin Tar­tust po­le saa­nud ku­na­gi müüa oma saa­paid Ees­ti ar­mee­le. Nor­ra ar­mee eriüksu­sed ka­su­ta­vad neid, Bun­des­wehr ka­su­tab.

Neivelt: Kui see ko­ha­lik et­tevõte teeb too­te val­mis – ol­gu sel­leks saa­bas või sokk –, siis mõel­ge, kui pal­ju sel­lest jääb mak­se ma­ha. Aga ei, me os­ta­me väl­jast.  

Taal: Proo­vi­ge Soo­mes võita mõnda rii­gi­han­get.

•• Kuidas oleks mõistlikum maksukoormust jaotada?

Arrak: Ma­jan­dus­tead­la­se­na ar­van, et iga maks on ka­ris­tus. Kui mi­da­gi peab ka­ris­ta­ma, siis ik­ka ku­lu­ta­mist ehk tar­bi­mist. Tõsta üks või kaks prot­sen­ti käi­be­mak­su on pal­ju vä­hem va­lus kui ka­ris­ta­da tu­lu tee­ni­mi­se eest.

Neivelt: Mi­na vaid­len sel­le­le vas­tu, sest meil on pro­port­sio­naal­selt lii­ga pal­ju akt­sii­se ja üld­se kaud­seid mak­se. Kui tõsta­me käi­be­mak­su, siis Soo­me tu­riste enam nii palju ei tule.

Arrak: Ees­tis on nii­gi kõrged hin­nad, sest meil po­le kon­ku­rent­si.

Maripuu: Pi­kaa­ja­li­ses pers­pek­tii­vis toe­tan ot­ses­te mak­su­de lan­ge­ta­mist, kaud­se­te tõst­mist.

Taal: On aeg mak­sun­du­se­ga seos­tuv üle vaa­da­ta. Aga kind­las­ti ei to­hiks läh­tu­da vaid rii­gi­kas­sa täit­mi­se põhimõttest.

Maksud järgmisel aastal

•• Järgmise aasta riigieelarve projektis tõuseb käibemaksuerisuste maksumäär 5%-lt 9%-le, see puudutab ravimite, raamatute, perioodika ja majutusteenuste käibemaksu.

•• Mitme senise käibemaksuerisuse puhul tõuseb käibemaks 18%-le, see puudutab etendusi ja kontserte, ohtlike jäätmete käitlemist, matusetarbeid ja -teenuseid. Autode erisoodustuse piir-määr tõuseb 2000 kroonilt 4000-le.

•• Suurenevad riigilõivud. Tulumaksumäära langetamine on aastaks külmutatud, järgmisel aastal jääb maksumäär selle aasta tasemele ehk siis 21%-le.

•• Tulumaksuvaba miinimum ei suurene järgmisel aastal ning jääb 2250 kroonile. Aktsiisitõusu ei tule. 

Allikas: rahandusministeerium