Neitsi horoskoope ei usu

Põhjuseid on alati kaks: a. rumalus, b. harimatus ning lõpuks a. ja b. koos. Sellest pole mõtet ega isegi hea kirjutada, pealegi leidsin teemasse veidi süvenedes, et asi on huvitavam. Esiteks ei aita selline sildistamine nähtust mõista ega ka marginaalseks muuta, pealegi tunnen ma mitut tarka ja haritut inimest, kes loevad regulaarselt horoskoope, ning ka neid, kes ise neid koostavad. Teiseks, mainitud põhjused on tihtipeale ise palju sügavama impulsi tagajärg ja võivad nii mõnigi kord võtta üsna keerukaid vorme.

Näiteks üks minu hea tuttav Venemaal, programmeerijana töötav matemaatik, on kirglik astroloog. Et tal aga ratsionaalse inimesena tekkis vajadus astroloogilist teavet verifitseerida, võttis ta abiks geneetika ud: tema mudeli järgi pärib inimene enda omadused ühelt poolt oma esivanematelt, teiselt poolt on need määratud tähtede seisuga. Niisiis, tuleb koostada programm, mis arvestaks, kuidas esivanemate horoskoobid mõjutavad mingit inimest. See oli mahukas töö, mis kestis üle kümne aasta, ent tulemusi ei andnud (esivanemate horoskoobid ei korreleerunud vastava inimese omaga). Seega tuli ta järeldusele, et geneetika ongi pseudoteadus: omadusi ei saa pärida, kõik tuleneb ainult tähtede seisust.

Hirm ja uudishimu

Eesti meediaruumi probleemiks ei pea ma niivõrd horoskoopide ja muude parateaduste vohamist, kuivõrd seda, et neid ei põlga ära ka kvaliteetväljaanded ja tõsidusele pretendeerivad tele- ja raadiosaated: ka tõsisemate probleemide lahkamisel küsitakse eksperdiarvamust nõidadelt ja posijatelt. Nõiad annavad meditsiinilisi soovitusi ja ennustavad tulevikku, majandusprobleeme kommenteerivad astroloogid, selgeltnägijad ning muud teadmamehed ja -naised.

Tegu on kompleksse nähtusega, millest ma tooksin esile kolm omavahel seotud tahku: kultuuriloolise, psühholoogilise ja teoloogilise. Kultuuriloo seisukohalt tundub olukord Eesti meedias kummaline vaid läänest vaadatuna, kus igasugune esoteerika on kvaliteetväljaannetes välistatud. Kuid postsovetlikus ruumis on see väga tavaline ja Venemaa meedias on seda vaata et Eesti omast rohkem. Kui me vaatame endisi sotsialismimaid, siis ka siin on selged piirid: läänelikum Poola ja Tšehhi kvaliteetmeedia väldib parateadust, samal ajal kui Rumeenias ja Bulgaarias on pilt umbes nagu Eestis.

Psühholoogilisest aspektist rajaneb huvi ennustuste vastu kahel mehhanismil: uudishimul ja hirmul. Tunnetuslikult on tõ-de seotud üksnes juba juhtunud sündmustega. Seega, teada võib ainult minevikku. Soov teada tulevikku on hästi mõistetav ning selles pole midagi taunitavat. Selline soov on küll vastuolus nüüdisaja teadusega, kuid teaduse ajaloos oli see tähtsal kohal ja tihtipeale ka teaduse sündimise oluliseks tõukejõuks: prognoos (pro-gnosis) on gnosis’e üks vanemaid vorme. Eriti terav vajadus sedalaadi teabe järele on inimesel või ühiskonnal, kes kannatab stressiseisundi all. Tulevik on hirmuäratav ja iga samm võib olla saatuslik.

Horoskoopidel, ennetel vms on kahekordne kaitsemehhanism. Esiteks, nad ei ole põhi-mõtteliselt verifitseeritavad: ennustus ei saa osutuda valeks. Õigupoolest ei kehti sellele ratsionaalse teabe verifitseerimise mehhanism. Ameerika psühholoog Burrhus Frederic Skinner kirjeldas ennete toimimist. Te teate, et must kass toob eba-õnne. Te nägite musta kassi, kuid midagi ei juhtunud. Kolm võimalust: te ei pane seda tähelegi, arvate, et vedas või et esialgu vedas. Kui aga juhtub midagi, saab must kass oma kontole järjekordse punkti.

„Maailmalõpuni neli päeva”

Toome ühe näite Eesti lähiminevikust. 7. augustil 1999 andis Postimees Extra peatoimetaja veeru pealkiri teada, et maailmalõpuni on jäänud vaid neli päeva. Ehkki jutt ise oli pigem irooniline, on sama numbri teine lugu, kaht külge hõlmav tähetark Juhan Paju „Planeetide suur rist” päris tõsine: planeetide seis võib lähiajal tuua maailmale üldse ja muuseas ka Eestile tohutuid kataklüsme. Merevee tõus 120–130 meetri võrra on vaid üks paljudest ohtudest. Mingeid kommentaare tähetarga jutule lisatud ei olnud. Sama päeva Luubis aga selgub, et lisaks tähtede seisule on ka Nostradamus ennustanud, et maailmalõpp saabub 1999. aasta augustis. Selle artikli juurde on võetud kolm kommentaari: astronoomilt, astroloogilt ja teadmamehelt. Teadlase Jüri Einasto tõdemus, et planeetide seis ei saa põhjustada vähegi märkimisväärseid maapealseid protsesse, jääb vähemusse. Teadmamees Gunnar Aarma esindab stoitsistlikku seisukohta, astroloog Igor Mang aga ei kahtle: „Loomulikult võtan ma 11. augusti päikesevarjutust väga tõsiselt. Planeetidest moodustuv nn Saatuse rist viitab keerulistele ja kriitilistele olukordadele maailma eri paigus...” Jne. Kui temalt pärast 11. augustit küsiti, miks see ennustus täppi ei läinud, vastas ta vaimus: vara veel hõisata, tuleb ära oodata lähinädalad. See on tüüpiline musta kassi efekt: 11. augustil 1999 ei juhtunud, aga küll see ükskord juhtub. Ja ennäe – ongi masu käes. Nostradamus ei eksi.

Sellele võib lisada veel ühe psühholoogilise mehhanismi: õnnetused juhtuvad sagedamini nendega, kes neid ootavad. Näiteks 13. reedel (mustal reedel) juhtub rohkem tehnilisi avariisid nendes kultuurides, kus vastav ebausk on laialt levinud.

Ebausk on parareligioon

Teoloogia seisukohalt on ebausk üks usu vorme. Evolutsiooniline teoloogia seostab ebauske eelnevate religioossete praktikatega. See tähendab, et autentne paganlus ei ole ebausk. Eba-usuks muutub ta näiteks kristluse või islami kontekstis. Psühholoogiliselt on oluline eristada religioosset ja ebausuga seotud praktikat. Viimasena nimetatuid iseloomustab kahetine hoiak: inimene ühelt poolt nagu usub mingisse nähtusesse, ent teiselt poolt suhtub irooniliselt ja üle-olevalt: loen küll horoskoope, aga pigem meelelahutuseks ja huvitab ka. Ebausk on parareligioon ja Eesti ühiskonnas täidab ta religiooni lünga. Avaldatud statistiliste andmete järgi on Eesti ühiskond EL-is kõige vähem religioosne riik. See on see pinnas, kus löövad õitsele vana ja uus ebausk.