Nädala päevik: Aafrika ilmselt jääb mind kummitama

E: Kuna talvel tuleb uurijatel ülikoolis loenguid pidada, siis toimub enamik konverentse ja kongresse suvel. Jõudsin just koju Lõuna-Aafrikast, kus toimus kultuuridevahelise psühholoogia konverents. Osalemine oli peaaegu vältimatu, kuna olen ühingu ajakirja Journal of Cross-Cultural Psychology üks toimetajatest, kes otsustab, kas artikkel võetakse vastu või mitte. Lõbustasin kuulajaid analüüsiga ajakirja käekäigust viimase kümne aasta jooksul. Nagu igal pool mujal psühholoogias on jäme ots USA käes, kus kirjutatakse üle poole artiklitest. Siiski pole need artiklid kõige mõjukamad. Viidete arvult artikli kohta on selle valdkonna kolm parimat hoopis Iisrael, Eesti ja Šveits.

T: Suvi on mõnus aeg, mil on aega kirjutada neid artikleid, mis loengute pidamise, koosolekutel istumise ja muu sebimise tõttu on talvel tegemata jäänud. Esitasin just ühe meie uurimisrühma väga hea käsikirja ajakirjale, mille mõjutegur on üle 14 (mõjutegur näitab seda, kui palju viidatakse kahel eelneval aastal ajakirjas ilmunud artikleid). Käsikiri on juba viiest kohast tagasi lükatud, mis ei kahanda minu usku, et tegemist on ühe parema avastusega, mille oleme kunagi teinud. Maailma tippajakirjades nagu Nature ja Science on suurimaks takistuseks jõudmine artikli sisu hindamiseni. Toimetajad praagivad artikli välja väliste tunnuste ja märksõnade põhjal. Psühholoogiast ja sotsiaalteadustest lähevad nendes ajakirjades üldjuhul läbi vaid poliitiliselt korrektsed teemad: näiteks kui õnnestub näidata, et naiste matemaatilised võimed polegi meeste omadest kehvemad.

K: Isegi teaduse köögipoolt tundvate inimeste seas on levinud eksiarvamus, et teaduse tegemise kõige ajakulukam pool on hea idee leidmine, katsete või uuringu läbiviimine ja tulemuste artikliks kirjutamine. Tegelikult vähemalt sama palju energiat ja aega kulub töö avaldamisele. Täpselt 30 aastat tagasi saatsin oma esimese artikli väga heale rahvusvahelisele ajakirjale. Toimetaja võttis selle esitatud kujul vastu, kuigi üks retsensentidest arvas, et tööl pole mingit väärtust. Nüüd 150 ilmunud artikli võrra targemana võin kinnitada, et see ongi jäänud ainsaks korraks, kui artikkel esitatud kujul kohe vastu võeti. Kuigi on erandeid, kulub artikli avaldamiseks keskmiselt kaks aastat ja kolm tagasilükkamist. Umbes sama palju kordi on tarvis töö ümber kirjutada ning vastata toimetaja ja retsensentide mitte kõige intelligentsematele küsimustele.

N: Aafrika ilmselt jääbki mind kummitama. Lõpetasin raamatu „The Native Commissioner” lugemise, mille autoriks on tuntud Lõuna-Aafrika ajakirjanik Shaun Johnson, kes on Nelson Mandela lähedasemaid kaastöölisi. Romaan jutustab George Jamiesonist, kes nagu Johnsoni isagi, sündis 1916. aastal inglise emigrandist farmeri peres. Johnson, nagu ka tema raamatu jutustaja hääl, ei teadnud oma isast suurt midagi kuni selle hetkeni, kui ta avastas suure pappkarbi, mis oli seisnud 40 aastat avamata. Kastist leitu põhjal rekonstrueerib ta oma isa elutee gümnaasiumi lõpuklassist kuni tööni pärismaalaste volinikuna või asjurina. Raamat on väga hästi kirjutatud. Üks põhjus, miks eestlasele võib Lõuna-Aafrika kirjandus tunduda hingeliselt lähedasena, on sarnased motiivid. Üks korduv motiiv on see, et ebaõiglus sünnitab vaid ebaõiglust. Näiteks praegused mulle tuttavad Lõuna-Aafrika akadeemikud, kellest enamik on buuride või inglaste järeltulijad, on oma tuleviku pärast üsnagi mures. Professori või mõni muu ametikoht õnnestub saada vaid siis, kui vastaskandidaat ei ole mustanahaline. Miski ei õõnesta süsteemi rohkem kui see, et valikuid langetatakse näiteks suguluse, keele või parteilise kuuluvuse alusel.

R: Üks veider tegelane, kes ise pole elus ühtegi korralikku artiklit avaldanud, kirjutas ühes ajalehes minu kohta suure põlastusega, et küllap istun iga päev andmebaasides ning jälgin, kes mind viitavad. Ja nii ongi! Reede hommikuks on nädala uuendused Web of Science’isse sisse kantud. Selle nädala saak oli kesised kuus viidet minu töödele, mis kasvatas jooksva aasta viidete arvu 266-ni. See tõotab aastasummaks juba üle 500 viite, mis pole ühe psühholoogi kohta üldse paha.

Eesti Päevalehe tellijale
täismahus artiklid nüüd ka veebis