Mustlaste viletsus

Nüüd seisavad nad vastakuti sellise diskrimineerimisega, mida Euroopas ei ole nähtud Teisest maailmasõjast saadik: meeste, naiste ja laste rühmaviisilised väljasaatmised Euroopa demokraatlikest riikidest, seda põhjusel, et nad kujutavad endast ohtu avalikule korrale.

Paari nädala eest hakkas Prantsusmaa viima ellu oma kava saata riigist välja kõik mustlased (romad), kes pole Prantsusmaa kodanikud, viidates neile kui rühmale, kes tegeleb kuritegevusega, seda ilma igasuguse seadusliku protsessita tegemaks kindlaks, kas need konkreetsed isikud on sooritanud mingeid kuritegusid või kas nad ohustavad avalikku korda.  Nendele Prantsusmaa sammudele eelnes 2008. aastal Itaalia „julgeolekupakett”, mis peab niinimetatud nomaade ohuks riigi julgeolekule. Kehtestati erakorralised seadused, mis viisid nende mustlaste väljasaatmiseni, kes ei olnud Itaalia kodanikud.

Kuritegevuse peatamine on igati õiguspärane valitsuse mure. Kuid Euroopa Liidu kodanike väljasaatmine etnilisel alusel kuritegelikkuse ettekäändel rikub Euroopa Liidu direktiive rassilise diskrimineerimise vastu ja ühest liikmesriigist teise liikumisvabaduse poolt.

See, et kuritegu saab määratleda isiku süü põhjal kohtus, on sügavalt juurdunud juriidiline põhimõte. Veelgi enam, süüdi-mõistetud kurjategijaid ei küü-ditata mujale, isegi kui nad on teise riigi kodanikud. Euroopa seadused nõuavad hoopis määratlemist iga üksikjuhu põhjal, kas väljasaatmine on vajalik ja süüteo suurusega proportsioonis, nagu ka muude asjaoludega arvestamist, näiteks isiku ja kogukonna vaheliste sidemete tugevuse hindamist.

Muidugi ei pea Euroopa riikide ühiskonnad taluma kuritegevust ja ühiskonnaohtlikku käitumist. Kuid need kalduvused ei ole ühegi rahvusrühma monopol ja kõik peaksid olema seaduse ees võrdsed.

Teisest maailmasõjast saadik on eurooplased pidanud vastuvõetamatuks ühe rühma kollektiivset karistamist ja massilist väljasaatmist rahvuse alusel. Seega, jättes kõrvale fundamentaalsed õigused turvalisuse huvides, loob mustlaste kokkukogumine murettekitava pretsedendi.

Kuid Prantsusmaa valitsusel on igati õigus kutsuda üles parandama mustlaste tööhõivet ja arenguvõimalusi nende pärit-olumaades (peamiselt Bulgaaria ja Rumeenia), vähendades nõn-da survet liikumaks teistesse maadesse. Mustlased tahavad ja suudavad lõimuda, kui neile selleks võimalus antakse, näitavad ka minu fondi läbiviidud programmid. Nad on sunnitud üle Euroopa ringi liikuma, kuna kodus kohtavad nad jahmatavat diskrimineerimist ja viletsust. Euroopa Liit peab tunnistama probleemi üleeuroopalist iseloomu ning mustlaste kaasamiseks on tarvis laiahaardelist ja tõhusat strateegiat.

Suurim lõhe mustlaste ja enamusrahvuse vahel ei seisne kultuuris või elustiilis, kuigi meedia seda sageli nii kujutab, vaid vaesuses ja ebavõrdsuses. Ja see lõhe on füüsiline, mitte üksnes vaimne. Eraldi koolid takistavad lõimumist, tootes eelarvamusi ja läbikukkumist. Eraldatud elupiirkonnad on viinud tohutute pilpakülade ja asundusteni, kus ei ole vett, kanalisatsiooni ega muid väärikaks eluks vajalikke tingimusi.

Mustlaste viletsus ei ole mingi lühiajaline julgeolekuprobleem, mida saab lahendada julmade meetmetega, sõidutades inimesi ühelt liikmesmaalt teisele. See mitte üksnes ei nõrgesta Euroopa väärtusi ja põhimõt-teid, vaid see jätab ravita ka probleemi sügavamaid põhjused.

Euroopa suurima rahvusvähemusena moodustavad mustlased rahvastiku noorima ja kiiremini kasvava osa. Näiteks 2020. aastaks moodustavad noored mustlased Ungaris kolmandiku tööjõu hulka lisandujatest. Euroopa ei saa endale lubada veel üht kadunud põlvkonda.

©Project Syndicate, 2010

Tõlkinud Priit Simson