Mis meist saab?: Ülikooli mindagu kindla sihiga

Olen lõpetanud Tartu ülikooli informaatika eriala ega ole töötu. Arvan, et keskkooli ajal või veidi hiljem peaks inimesel kujunema plaan, mida elult oodatakse. Millised on huvialad ja milline on elukutse?

Käisin Tallinna 32. keskkoolis ja paljud mu klassikaaslased teadsid juba siis, mida nad elult ootavad. Näiteks klassiõde rääkis tihti, et tahab minna meditsiini õppima. Praegu, viis aastat hiljem on mul hea meel kuulda, et ta töötab meditsiiniõena. Kui keegi oleks mult tol ajal küsinud või küsiks praegu, mida ma elus põhiliselt teha tahan, siis on mu vastus alati olnud üks: arvutimänge programmeerida. Arvutimängude programmeerimiseks oli enne vaja õppida IT-d ja programmeerimist üleüldiselt. Seda ma keskkooli IT-kallakuga klassis ja edasi Tartu ülikoolis tegingi. Samal ajal tegelesin ka veebiprogrammeerimisega, mis tänasel päeval on ühtlasi minu igapäevatöö. Praegu kavatsen minna edasi ka magistriõppesse, et jätkata oma rajal ja liikuda oma eesmärkidele lähemale.

Lihtsalt enese silmaringi laiendamine ei ole minu meelest ülikooli minekuks õige põhjus. Silmaringi jaoks on ülikoolis valik- ja vabaained, mitte eriala.

Elu suuremad eesmärgid

Ma saan aru, et filosoofiat õppinud tudeng ei pruugi tahta minna koristajatööle. Ent kui elu suuremate eesmärkide seas on näiteks kirjutada raamat inimloomusest, siis klienditeenindajana erinevate inimestega kokku puutumine ja nende mõistma õppimine on ju ülihea praktika. Veebiprogrammeerijana olen ma sattunud kokku probleemidega, mida mõni aasta tagasi ettegi ei kujutanud. Probleemidega, mille mõistmine ja lahendamine aitab mul edaspidi raskemate probleemidega hakkama saada.

Elu on teekond ja seiklus.