Mis meist saab?: Ka eestlane võib olla rahvusvaheline üliõpilane

Ligi seitse aastat tagasi seisin keskkooli lõpetamisel silmitsi tähtsa valikuga: millisesse ülikooli astuda? Tol hetkel ei näinud ma end maailmakodanikuna. Minu vaatenurk oli üsna traditsiooniline. Lõpetada õigusteaduskond, asuda tööle juriidilisse büroosse ja kunagi saada advokaadiks.

Pean tõdema, et see pilt hakkas õpingute ajal tasapisi teisenema. Minu maailmavaadet muutis just keskkond, kus viibisin, ning maailma eri paikade professorite ja praktikute ingliskeelsed loengud. Üks TTÜ õiguse instituuti astumise põhjuseid oligi just rahvusvahelise suunitlusega õppekava. Tudengina ei osanud ma tol hetkel hinnata selle tähtsust oma tulevikule. Nüüd töötan Londonis ühes juhtivas rahvusvahelises finantskorporatsioonis spetsialistina ja leian, et see on mulle väga palju kasu ja eeliseid toonud.

Hea näide on kas või see, et tööintervjuudel suutsin konkurentsi pakkuda inimestele, kes on lõpetanud Suurbritannias ja Ameerika Ühendriikides maailma tuntumad ülikoolid.

Motivatsioon välismaalt

Teisalt oli motiveeriv faktor see, et õppejõud julgustasid osalemist üliõpilasvahetuse programmides nagu Erasmus ja praktika sooritamist välismaal. Nende tagamõte polnud kindlasti julgustada tudengeid igaveseks riigist lahkuma, vaid lasta neil kogeda seda, mis toimub väljaspool Eestit. Tean, et nii mitmedki mu õpingukaaslased on kogemuste võrra rikkamatena koju naasnud.

Rahvusvahelise ainekava vilistlasena olen näide noorest, kes soovib end maailmas proovile panna. Kuid ma pole ainuke. Enamik mu kursusekaaslasi töötab täna rahvusvahelistes organisatsioonides.

Tulevastele tudengitele tuleb jätta võimalus rahvusvaheliseks õppeks kodus välisüliõpilaste kõrval. See, mida nad oma haridusega edaspidi teevad, on juba nende endi kätes.