Ministeerium perekonna vastu

Ka selles loos kohtume meil poliitikute ja ametnike seas laialt levinud seisukohta, et LIHTRAHVAS ei tea ega oska ja sellepärast tulebki nende eest otsustada. Kui keegi ei ole osanud ära seletada, mis "elukas" see lihtinimene päris on. Kas professor, kes töötab kõrgkoolis, megistrikraadiga õpetaja, vannutatud insener või mõne muu mittepoliitilise eriala kõrg-või eriharidusega spetsialist. Isegi pensionäride seas on meil palju kõrgharidusega (muuseas täistsükliga, mitte bakalaureusi!)inimesi. Ja ajab naerma ikka küll, kui bakalaureusekraadiga "kõrgelt haritud" ja kole kohusetundlikud ametnikud ja poliitikud neid lihtinimesteks nimetavad. see armas ütlemine on väga levinud ka ajakirjanike seas. Andke andeks, aga meenub see nõukogude-aegne stampväljend prostoi sovetskij tšelovek (lihtne nõukogude inimene), mis tekitas tülgastust... Ja tundub, et just siin ongi vastuolu sisu. ka need, kes siin pepulaksust räägivad, on tegelikult kehalise karistamise vastu, kuid ideele tegi karuteene juba see totter põhjendus: loomad oma lapsi ei löö. Ja siis tõestati bioloogiast vist pisut kehvasti aru saanud daamidele, et löövad ikka küll( nii nokaga kui käpaga). Muidugi juhtus nii, nagu ikka vaidluste puhul, et teema ununes ja asuti hasartselt ÜHTE põhjendus ümber lükkama. Kuid eks seegi näitab, et tuleb valida , mida ,kuidas ja millal öelda, sest vale põhjendus teeb karuteene.

Probleem pole mitte laste füüsilises karistamises endas, vaid selles, et Eestis leidub liiga palju bürokraate ja ametnikke, kellel pole midagi mõistlikku oma tööajaga peale hakata. Haridussüsteem kubiseb totrustest ja bürokraatide poolt õpetajatele peale sunnitud paberimäärimisest. Õpilastele on juba bürokraatide poolt antud õigus õpetajatest üle sõita. Sajad ametnikud "töötavad" iga päev selle nimel, et tegeliku töö tegijaid ehk siis pedagooge nende töös takistada. Sama ilmneb ka paljudes muudes sfäärides. Nüüd on siis üks kamp bürokraate hakanud lisaks ka kirjutamata seadusi paberile panema. Kuhu me niimoodi jõuame? Varsti hakkame seadusega reguleerima, millal abielupaar võib seksida.
Kõik see tuleneb vaid ühest põhjusest - Eesti riik raiskab tohutuid summasid asjatute bürokraatide armee kõrgkoolitamiseks. Kuidas siis muidu seletada olukorda, kus pidevalt jäävad täitmata või täituvad raskustega reaalainetel baseeruvad õppekohad, samas aga igatsorti nn. pehmete erialade spetsialiste paisatakse tööjõuturule kordades rohkem kui vaja? Ja mida need nn. üleliigsed pehmed spetsialistid tegema peaksid? Loomulikult tegelevad nad siis oma vegeteerimise õigustamisega, s.t. et mängivad tarkasid ametnikke ja spetsialiste, kes peavad kogu ühiskonda igal sammul paika panema, kuni lastekasvatamise algtõdedeni välja. Piirduks siis asi vaid õpetussõnadega, aga oh ei - nüüd hakkame juba pastakast väljaimetud rumalusi seadusteks kirjutama. Lugesin mõned päevad umbes sama teemalise artikli alt ühte kommentaari, kus autor väitis, et inimlaps pole enne 11. eluaastat võimeline karistuse mõttest aru saama. Võibolla tõesti, kuid siis tekib küsimus, mille baasil too inimlaps üldse on arenenud ja areneb? Elus on iga viltuastutud samm õppetund nii lapsele kui vanemale. Saab laps mängu käigus kogemata obaduse, on see talle õppetund edaspidiseks. Kui ema tutistab ülekäte läinud poega, on see õppetund samuti mõlemale. Ei soovi ükski normaalne vanem oma lapsele halba.
Meie õigus- ning kohtusüsteemil on niigi käed-jalad tööd täis, nüüd siis hakkame kohtusaali vedama ema, kes tutistas oma last? On ju selge, et tegelikus elus midagi ei muutu, lihtsalt kamp bürokraate on saanud jällegi oma vajalikkust tõestada. Kuidas oleks võimalik neid bürokraate ümber suunata õigussüsteemi korrastamisse, et muuta neid õigusakte, mis praegu lubavad aastaid menetleda Pärnus liiklupättide korralekutsuja peksmise kohtuasja, määrata lapsest kaks korda autoga üle sõitjale maksimaalselt 5-aastane vanglakaristus, saata trellide taha moosivargaid ning hoida vabaduses suuremastaabilisi riigiröövleid? Suunaksime oma ressursi ja energia äkki kuhugile vajalikumasse kohta?

Kas laste peksmise teema ei ole mitte seotud ülima vaesusega eestis ja sotsiaalharta mittetunnustamisega.
Võiks väita.et väheamlt ülea 200 000 kos tötöute ja väidetavalt haigekassa kindlustuseta elab meil sügavas vaesuse saja võib olla riigi omanikest ametnikud elavadki ainult rikkuses.
Ärimeeste elu ju on nii riskantne,et kui riigiametnikule äri püakkudsa sisi ilmselt ei sobiks see teema isiegi mitte arutada.
Aga laste peksmise teema on hea teema kuigi nagu selgub on laste peksmine haruldane ja mitte tavapärane,et seleleks erilist vaeva näha ei seaduse ja troikade moodustamsieks ning kodude kammimise alustamisega.

Ma usun ka inimesel on võime loomuliku järglase sõbralikkusesse aga kui ametnikud eesti laspsevanemaid just nii sadistideks ja mõrvariteks peavad eks peab selline seadus ju arutelus olema.

Mu meelest fakt, et üks eotu (või?) noormees võtab lastevastase vägivalla arvata kodanikuvabaduse objektiks, osutab selle seaduse vajalikkusele.
Kriminaliseerimine on kultuuripoliitiline akt, mis osutab vägivallapraktikaga harjunud ühiskonnale, et tegelikult pürgime me olema kultuur, kus ka seelaadne vägivald pole aktsepteeritud. Nagu ka teised kriminaliseritud vägivalla vormid.

Lp. Indrek Rünkla.

Ma ei saa teie kommentaari mõttele pihta. Vägivallatsemine on ka praeguste seaduste järgi karistatav. Seega, milleks veel üks dubleeriv seadus? Kui küsimuse all on mõni pidevalt oma laste suhtes vägivalda kasutav lapsevanem, siis taolise juhtumiga kas juba tegeleb või peaks tegelema politsei isegi praegusi seadusi arvesse võttes. Seega, millest me ikkagi räägime? Eelkõige tuleks ikkagi hakata täitma olemasolevaid seadusi. Praegu jääb aga vägisi mulje, et mingi grupp riigitöötajaid tegeleb seaduse pastakast väljaimemisega.