Ministeerium perekonna vastu

Kokku peaks praegu maailmas olema 25 riiki, kus kehaline karistamine on täielikult keelatud (nii kodus kui ka koolis). Kõik need riigid on Euroopast ja Ladina-Ameerikast, lisaks Uus-Meremaa. Nüüd valmistavad sotsiaalministeeriumi ametnikud ette seadusemuudatust, mis tooks täieliku keelu ka Eestisse.

Euroopa ise jaguneb kõnes­oleva teema puhul enam-vähem pooleks. On riigid, kus kehaline karistamine on keelatud nii kodus kui ka koolis, ja riigid, kus kehaline karistamine on keelatud ainult koolis. Viimasena nimetatute hulka kuulub lisaks Eestile Suurbritannia, Itaalia, Slovakkia, Leedu, Šveits ja Belgia. Euroopas on aga ka kaks riiki, kus kehaline karistamine on lubatud nii kodus kui ka koolis: Prantsusmaa ja Tšehhi.

Loomulikult ei tähenda „lubatud”, et neis riikides oleks tegemist piiramatu õigusega. Kehtivad ikkagi väärkohtlemise, alandamise, piina tekitamise või kehaliste kahjustuste vastased seadused. Eestis tekkinud arutelu laste kehalise karistamise üle on senini keskendunud (amatöör)pedagoogilistele aspektidele. Inimesed jagavad isiklikke kogemusi ja arvamusi, sekka vanarahva tarkust ning vahel viidatakse mõnele oma vaadetega sobivale uurimusele. Puutumata pole jäänud ka näited loomariigist – saame teada, et kährikud ja kanad oma lapsi ju ei peksa.

Kes otsustab?

Paljude inimeste tõrksus kavandatava seadusemuudatuse vastu aga ei tulene üldsegi mitte küsimusest, kuidas kasvatada, vaid hirmust privaatsuse kaotamise pärast. Eilses Eesti Päevalehes juhib sellele tähelepanu kasvatusteadlane Inger Kraav: „Mis siis tekitab nii ägeda reaktsiooni? Peamine põhjus on usutavasti see, et perekonnas ja oma lastega suheldes toimuv on alati olnud sügavalt isiklik asi.” Ometi libiseb ka Kraav sellest probleemist üle, keskendudes pedagoogilistele seisukohtadele.

Kuid tegemist on olulise teemaga. Küsimus pole ainult see, KAS last võib kehaliselt karistada, vaid ka, KES otsuse teeb? Kus on otsustamistasand? Ametnikud eelistavad, et see oleks nende juures. Seadusemuudatust ette valmistavad sotsiaalministeeriumi töötajad põhjendavad sammu järgmiselt: „Riigis kehtivad seadused kannavad endas ühiskonna kokku lepitud (loe: meie ministeeriumi osakonnas kokku lepitud – M. S.) norme ja väärtusi. Sõnasõnalise füüsilise karistamise keelu sisseviimine seadusesse on hädavajalik kujundamaks ühiskonna väärtusi ja hoiakuid.” (PM 12.3)

See on üks viis maailmaasju vaadata. Aga on ka teine võimalus, mille puhul eelistatakse seda, et otsuseid tehakse võimalikult madalal tasandil ja võimalikult inimese enda juures. Tegemist on maailmavaatelise küsimusega, mis ei käi sugugi ainult laste kasvatamise, vaid ka kõige muu kohta, olgu selleks siis majandus, maksundus, kultuur või mis tahes valdkond, kus inimesed tegelevad omaenda elu organiseerimisega. On raske aru saada, miks on vaja lapsi riigistada ja miks peaks antud juhul otsustamine toimuma Tallinnas Gonsiori tänaval asuva sotsiaalministeeriumi kabinettides bürokraatide ringis, aga mitte perekonna sees.